27.08.2020
Kalle Grünthal
Ilmselt pole vaja meenutada, et Taasiseseisvumispäeval peeti Kadrioru roosiaias presidendi vastuvõtul kaks kõnet. Esimeses materdas Eesti Vabariigi pidupäeval Kersti Kaljulaid temale omaseks saanud viisil meie riiki ja tema toimimist, kusjuures tuld ja tõrva said ka osa kutsutuist. Teise pidas Sveta Grigorjeva, kelle äärmuslikud väljaütlemised tekitasid ühiskonnas parasjagu furoori.
Minu jaoks kujunes hämmastavaks aga asjaolu, et osa arvamusliidreid ja poliitikuid jättis kõrvale presidendi kõne ning kukkusid ajakirjanduse vahendusel peaaegu ühest suust kiitma Grigorjevat. Küll olevat see kõne andnud meile hea õppetunni, küll täitnud oma eesmärgi, kuni sinnamaani, et kriitika Grigorjeva väljaütlemiste kohta on kohatu.
Miks aga esines Roosiaias just Grigorjeva? Arvestades, kui raske on pääseda suuremal üritusel väljavalitute hulka, kellele antakse kõnepidamise õigus, on ilmselge, et Grigorjevale sai võimalikuks ronida kõnepulti ainult Kersti Kaljulaidi heakskiidul ja soovil. Ilmselgelt ei olnud Kaljulaidil endal võimalik, arvestades tema ametipositsiooni, kasutada oma kõnes ka kõige suurema tahtmise juures sellist sõnavara, mida saab kasutada suhteliselt vähetuntud tegelase vahendusel.
Grigorjeva abil sai aga Kaljulaid oma tegelikud mõtted ja arvamused ette kanda, jäädes võimalike kriitikanoolte eest tabamatuks. Seega oli tegemist Kaljulaidi poolt hoolikalt läbimõeldud infooperatsiooniga, kus tema suuvoodrina esines Grigorjeva. Nii pidas Kersti Kaljulaid Kadrioru roosiaias kaks kõnet, ühe ise ja teise Sveta Grigorjeva abil.
Et tegemist oli uuele tasandile jõudnud rünnakuga iseseisva Eesti suunas, sellele viitasid ka roosiaia igast nurgast vahtivad hundimaketid. See pidi ilmselt saatma välja sõnumi – kui sa ei ole meiega, kisub hundikari su tükkideks. Õnneks on eesti rahval läbi ajaloo olemas aga kogemus, kuidas ülekäte läinud huntidega hakkama saada. Peale selle on metsloomade koht ikkagi metsas, aga mitte roosiaias.
Kalle Grünthal