Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee
 

Kalle Grünthali aruanne valijale poliittsirkuse kolmes vaatuses

-
03.03.2022
Kalle Grünthal

Eelmisel nädalal avaldasin teate, et selle nädala esmaspäeval toimub Euroopa Liidu asjade komisjoni (ELAK) istung, kus arutluse all on küsimus, kas anda Euroopa Liidule volitus, millega Euroopa Liit hakkab Eesti asemel WHO-ga pidama läbirääkimisi pandeemiaks valmisolekut ja sellele reageerimist käsitleva rahvusvahelise kokkuleppe osas.

Pean tunnistama, et poleks iial uskunud, et see lugu leiab sellist suurt tähelepanu, sest praeguse seisuga on seda ainuüksi jagatud üle tuhande korra. Samuti olen võlgu paljudele, kes on komisjoni istungi tulemuste küsimuses mulle kirjutanud. Püüan selle puudujäägi parandada. Kõik, mis allpool järgneb, on vaid minu isiklik hinnang toimunu kohta, kuid vastab tõele.

Esimene vaatus toimus 21. veebruaril, kui peeti Riigikogu sotsiaalkomisjoni istung, kus komisjoni liikmetelt küsiti arvamust, kas Eesti peaks andma volituse Euroopa Liidule, et viimane peaks läbirääkimisi WHO-ga tulevikus „ootamatult“ tekkivate pandeemiatega. Samas tuleb märkida muidugi seda, et dokumendid, mida selleks puhuks ette valmistati, olid traditsiooniliselt nii ümarad, et isegi vanakuradil endal oleksid selle õilsa eesmärgi nimel pisarad silma tulnud. Loomulikult polnud komisjoni liikmetel pärast dokumentidega tutvumist ning sotsiaalministeeriumi Euroopa Liidu ja väliskoostöö osakonna nõuniku Elen Ohovi mesijutu peale mingit kahtlust, et tulenevalt pakilistest vajadustest, tulebki kehtestada tugevam rahvusvaheline kord pandeemiatega võitlemiseks ning samuti vajadusele suurendada WHO sõltumatust, autoriteeti ja rahastamist.

See „ilus“ sõnum tulevikus tekkivast paradiisist aga ei jõudnud EKRE saadikute Kert Kingo ja Siim Pohlaku kõrvadesse, kes hääletasid selle ettepaneku vastu. Ilmselt näris kahtluseuss ka Isamaa saadikut Priit Sibulat, kes pikalt sügas kukalt mõtete koondamiseks ning vajutas igaks juhuks nuppu, millel märk „erapooletu“.

Pärast komisjoni istungit kohtasin juhuslikult üht selle komisjoni töös osalenud Reformierakonna saadikut Tiiu Arot, kes rind kummis teatas minu küsimuse peale, miks ta hääletas Euroopa Liidule volituste andmise poolt, et pandeemiatega tulebki võidelda. Minu rumalale küsimusele, millise õigused siis Euroopa Liit selle volitusega tegelikult saab, sest ühtki tegevusepiirangut see ju ei sisalda, pidas Tiiu paremaks taanduda ning pööras otsustavalt mulle selja, jättes mind nagu hüljatud kallima talle nukralt järgi vaatama.

Teine vaatus selles poliitteatris käivitus juba järgmisel päeval, kui sai selgeks, et volituse andmise lõplik otsustaja – Euroopa Liidu asjade komisjon – koguneb antud küsimuse arutamiseks 4. märtsil, kus lisaks komisjoni liikmete seisukohtadele, on suunanäitajaks veel ka sotsiaalkomisjoni arvamus, mis mäletatavasti oli ju volituse andmist pooldav.

Teades, et tegemist Eesti on tuleviku suhtes ülitähtsa otsusega, otsustas Riigikogu EKRE fraktsioon, lisaks kolmele ELAK-i liikmele, Ruuben Kaalepile, Anti Poolametsale ja Kalle Grünthalile, panna omakorda õlg alla ning esitas teisipäeval ELAK-ile kirjaliku nõudmise, et toimuv istung oleks avalik, mida kõigil ühiskonna liikmetel oleks võimalik huvi korral jälgida.

Juhindudes Eesti filmiklassikasse kuuluvast „Viimsest Reliikviast“, võtsin ette ka pretsedenditu sammu ning kuulasin maad Keskerakonna liikmete hulgas, et leida endale volituse mitteandmise osas võimalikke liitlasi valitsuse erakonnast. Ütles ju peamunk Johannes Rolan Bõkovi kehastuses filmis välja kuldse lause: „Nüüd tuleb meil tegutseda, teha üks kombinatsioon. /…/ Isegi kõige suurem ketser võib olla kloostri liitlane, kui ta teenib püha reliikviat, nii on lood. Otsi ikka omale sõpru oma vaenlaste hulgast ja sa oled suuremeelne ning võitmatu.“

EKRE-ga koos opositsiooni kuuluva Isamaa saadikute uksele koputamine oli juba minu arvates lapsemäng, sest viimasel ajal algavad kõik Riigikogu istungid Isamaa saadikute heroiliste sõnavõttudega, kuidas nad ikka seisavad Eesti eest ning hoolivad selle tulevikust. Mis saaks olla veel lihtsam ülesanne.

Minu külastuse ainuke soov oli vaid see, et ELAK-i komisjoni liikmete hulgast vahetataks välja Raivo Tamm Urmas Reinsalu vastu, sest mulle teadmata põhjustel on Raivo, muidu väga hea näitlejana millegipärast alati jäänud Euroopa Liidu direktiivide hääletustel praktiliselt erapooletuks. Mõistan tema isiklikke turvalisi kaalutlusi igati, aga poliitteatris ei lõppe etendus eesriide sulgemisega, vaid kandub igapäevasesse ellu edasi. Teise Isamaa saadiku suhtes mul hirmu ei olnud – Tarmo Kruusimäe on mees, kellega iga kell läheks luurele. Samuti oli minu sooviks ka see, et Isamaa toetaks oma avaldusega avalikku istungit.

Kahjuks sai minu entusiasm aga ootamatult löögi allapoole vööd, mis muide ausas poksivõistluses on keelatud, sest minu tagasihoidlike soovidele ei tulnud mingit reageeringut. Vabanemaks minu näol tuppa tunginud tüütust pinisevast kärbsest, suunati mind üksmeelselt orienteerumisvõistlusele – leia üles erakonna juht Helir-Valdor Seeder, kes otsustab kõik küsimused. Kus on siin siis isamaalised väärtused?

Olles kunagine Paide rajooni meister orienteerumises noorteklassis, oli selle võistlusraja läbimine käkitegu. Leidsin „kontrollpunktis“ Seederi suhteliselt kiiresti üles ning kordasin talle oma palvet. Targa mehena, kes kunagi ennatlikult millegagi ei torma, ütles ta mu jutu ära kuulates vaid ühe lause: „Seda asja peab arutama“. Vastust kuuldes minu süda lausa hüppas õnnest ja hing rahul, sest mis võib olla parem, kui asja hakatakse arutama.

Neljapäev, meie Iseseisvuspäev, möödus kahetiste tunnete all. Sõime kiluleiba ja tundsime rõõmu tähtsa päeva üle. Teisalt varjutas ilusat päeva puhkenud sõda Ukrainas. Reedel aga lajatas pauk luuavarrest. ELAK-i ametnikud teatasid saadetud kirjas, et järgmise nädala reedeks planeeritud päevakorra punkt, volituste andmine Euroopa Liidule, on toodud esmaspäevasele istungile. Jessas! Mis siis nüüd juhtus? Miks äkki selline kiirus? Aga käsk on vanem kui meie, mistõttu saatsin ELAK-ile uue kirja, paludes planeeritud istung teha avalikuks, et kogu Eestimaa rahvas saaks seda arutelu jälgida, sest EKRE poolt saadetud kiri puudutas ju vaid reedest päeva.

Poliitteatri kolmas vaatus käivituski esmaspäeval. Tõusin varakult ning kammisin juuksed seitlisse. Seejärel asusin kontrollima internetiühendust, sest istung pidi toimuma zoomi teel. Siis aga algasid kahtlased jamad. Tavaliselt truu koerana töötav arvuti hakkas käituma väga imelikult. Pidin korduvalt talle restarti tegema, et hing sisse puhuda. Lõpuks see õnnestuski. Samas hakkas aga üha rohkem hinge närima kahtluseuss, et äkki otsustaval hääletusel, kaob interneti ühendus jälle, nagu seda on varemaltki juhtunud, kui minu kätte jõuab järg küsida ministritelt ja ametnikelt nende jaoks ebameeldivaid küsimusi…

Mõeldud – tehtud. Otsisin istme alt üles autovända ning lõin masina käima. Oodake vaid seal ELAK-is, nii kergelt te minust lahti ei saa!

Jõudes Tallinna, ühendasin arvuti Riigikogu võrku. Super, kõik töötab. Pühkisin laubalt higi ning suundusin ELAK-i ruumidesse, saamaks teada, kas istung tehakse avalikuks või mitte. Sisenedes nägin Siim Kallast ümbritsetuna ELAK-i komisjoni õukonnadaamidest. Tervitusele vastas Siim vaid ühe lausega: „Liiga vara tulid“. Mina vastu: „Ei tulnud, kas meie taotlus tänane istung teha avalikus ruumis rahuldatakse või mitte?“ Vaevalt olles jõudnud oma küsimuse esitada, anti minu pihta koheselt mitmest rauast tuld, nii et särk piltlikult öeldes rinna peal ribadeks.

„Selle taotluse saime alles täna ja üleüldse pole sa mingit taotlust saatnudki jne“. Selle lausvale peale sai ka minul hing täis ning kogemata tegin korraks kõvemat häält, mille peale daamid kadusid ruttu oma komisjonis asuvatesse töökabiinidesse. Jäime Siimuga kahekesi üksteist vastakuti põrnitsema nagu kaks tigedat pulli kuskil talu karjamaal. „See on väga oluline küsimus, mille arutelu peab rahvas teadma,“ alustasin mina. „Meil on olnud palju olulisemaid küsimusi, mina ei ole nõus,“ tuli vastuseks. Jaurasime samal tasandil veel tükk aega, aga päris karvupidi kokku ei läinud. Kuna istung oli kohe algamas ning pidin jõudma veel oma ruumidesse, ütlesin lõpetuseks, et meil on vist erinevad ideoloogilised arusaamad. Siimu vastus oli toetav: „Mulle tundub ka“.

Jõudsin istungi alguseks kenasti tagasi oma ruumidesse ning kui Siim hakkas tutvustama päevakorda, tegin uuesti ettepaneku korraldada avalik istung ning nõudsin hääletust. Siim teatas, et seda küsimust ta hääletusele ei pane. Virutasin lauale seaduse paragrahvi ning Siim oli sunnitud järele andma. Enne hääletamist manitses ta muidugi kõiki koolipapalikult, et tema avalikku istungit ei toeta ja ei soovita seda ka teistel teha. Seega tulemus oli ettearvatav. Oivikutest Reformierakonna, Keskerakonna ja sotside saadikud toetasid muidugi Siimu ettepanekut. Avaliku istungi poolt olid vaid EKRE-st Kert Kingo ja Kalle Grünthal ning Isamaast Tarmo Kruusimäe. Nähes nii EKRE kui ka Isamaa ridades olulist elavjõu kaotust, jäi õhku küsimärk – mis toimub? Etteruttavalt öeldes sain hiljem teada, et Anti Poolametsal oli samuti olnud probleeme internetiga, kuid lõpuks jõudis ta ikkagi istungile ning Isamaa esindaja Heiki Hepner pidas paremaks minna hoopis väliskomisjoni istungile. Nii palju siis Helir-Valdor Seederi lootustandvast lausest: „Seda asja peab arutama“.

Pean ütlema, et täpselt samamoodi lõppes ka minu katse, arvata volituste andmine WHO-le päevakorrast üldse välja. Hääletusele panemiseks pidin jällegi vehkima paragrahviga, kuid peale EKRE ja Tarmo Kruusimäe seda ettepanekut keegi jällegi ei toetanud.

Siis läks aga lahti. Eelnevate päevakorrapunktide arutelu võis vaid võrrelda soojendusbändiga enne põhiesineja saabumist, milleks oli sotsiaalministeeriumi Euroopa Liidu ja väliskoostöö osakonna nõunik Elen Ohov etteaste, kes asus hoolega selgitama, kui vajalik on volituste andmine WHO-le. Jõudis kätte aeg esitada küsimusi. Panin end samuti kirja ning jäin oma järjekorda ootama.

Peaaegu vahetult enne minu etteastet käis Riigikogu hoovis meeletult kõva pauk, nagu oleks Venemaa rakett kogemata siia sattunud. Kiire pilk kardinate vahelt välja näitas, et vähemalt see osa Toompea lossist, mis aknast paistab, on igatahes veel püsti. Kui kahjustuste hulka mitte lugeda seda, et minul toas vool läinud ja arvutil internetiühendus kadunud. Kuna keegi õhuhäire sireeni ka tööle ei pannud, otsustasin taas rünnata Siimu kabinetti, et seal istungil osalemist jätkata. Muidugi ei olnud Siim mind uuesti nähes sugugi vaimustuses, kui ma tema kõrvale toolile prantsatasin ning esitasin ettekande teostatud terrorirünnakust. Minu jaoks oli aga üks asi kindel. Siimu laia selja taga olen kõige eest kaitstud, sest nii lolli terroristi pole ka olemas, kes lõhkeainet täis portfelli laua alla hakkaks sokutama.

Ei läinudki palju aega mööda, kui ekraanile ilmus reformikas Urve Tiidus, kes teatas paatosliku häälega, et seoses elektrialajaama avariiga meie territooriumil, esineb Toompea lossis elektrikatkestusi. Avarii likvideerimisega tegeleb päästeamet.

Hetk pärast seda ilmusid nagu havi käsul minu selja taha kaks kantselei töötajat, kes pakkusid lahkesti abi interneti ühenduse taastamiseks. Tänasin neid viisakalt, kuid teatasin, et võite matta mind kas või koos majaga, kuid mina sellelt toolilt enne ei liigu, kui istung on läbi.

Nüüd sain lõpuks siis aega ka keskenduda istungil toimuvale, kus sotsiaalministeeriumi esindaja oli tõsises hädas küsimustele vastamisel. Õigemini sisulisi vastuseid ei olnudki ning esineja näoilmest võis arvata, et ta soovib olla ükskõik kus mujal aga mitte istungil. Eks katsu ise kogu aeg vastata mõistlikult igasugustele rumalatele küsimustele.

Näiteks küsis Kert Kingo, miks ettekandja rääkis sotsiaalkomisjonis hoopis teist juttu, kui nüüd räägib. Või minu küsimusele, kui kavandatava rahvusvahelise kokkuleppe täpne õiguslik alus, kohaldamisala ja sisu ei ole veel selge, siis mis õigused me üldse Euroopa Liidule selle volitusega anname.

Selleks, et Elen Ohov ikka täiesti aru saaks, tõin näite ka ühest juhtumist kohtupraktikas, kus majaomanikku kohtus esindama pidanud jurist sai omanikult üldvolikirja, kuid müüs kohtus esindamise asemel hoopis maja maha ning jäi pärast õigeks kah veel. Elen Ohovi piinad lõpetas õnneks Siim Kallas, kes teatas, et kohe-kohe algab ELAK-i ja väliskomisjoni ühisistung ning me ei jõua täna WHO-le volituse andmise küsimuses otsust langetada.

Selline on siis asjade käigu lõpptulemus praeguseks.

Lisan siia veel ühe olulise asja. Pärast istungit puutusin kokku ka keskerakondlase Enn Eesmaga, kellega ma, muide, peale „tere“ pole varem ühtegi sõna vahetanud ning kes poetas vaid ühe repliigi: „Õiget asja ajad“. Näis muidugi, kas Enn suudab käituda sama kindlalt ka siis, kui hääletamiseks läheb, kuid mitte kuidagi ei tahaks uskuda, et selline auväärt Riigikogu liige oma sõnu sööb.

Kokkuvõtteks: see huumori vormis esitatud aruanne valijatele ei vähenda sugugi selle küsimuse tähtsust, mis praegusel hetkel laual on.

 

Kalle Grünthal, Riigikogu liige (EKRE)