02.02.2020
Kalle Mälberg
Kallis kodurahvas! Mälestused tuhmuvad ja sambad sammalduvad, aga mälu ei kao. Vahel lihtsalt ei ole kaugeid hääli kuulda, tänased mured lämmatavad. Aga meenutada tasub ammulahkunuid, et hingel oleks pidet.
Siin ausamabal on 49 nime. Kuid neid, kes vabaduse eest oma ainsa väärtelu andsid, oli rohkem.
Aasta 1919 hakkas lõppema. Vaherahu Venemaaga oli kehtinud juba mõnda aega ning rahuläbirääkimised Jaan Poska juhtimisel Tartus olid enamvähem rahu pool.
Vidovitse küla juures Petserimaal oli rinne vaikinud. Kuperjanovi Partisanide Pataljoni staabikirjutaja, Veriora poiss Gustav Voddi oli haritud noormees, kes pidi uue, 1920. aasta esimesel päeval, minema ülikoolipabereid sisse viima.
Ootamatult sisenes staabihoonesse tuntud lamendilööja Udo Einsild, legendaarne ”Viie Minuti Lipnik”- nii teda kutsuti, sest Peterburi sõjakool aeti punaste poolt enne lõpetamist laiali. Einsild, tuntud ka hüüdnimega Abe, sest tal oli tõesti tihe must habe, sellal kui vuntsid valdasid, oli kuperjanovaste Landeswehri retke ajal see mees, kes teeseldes väljamõeldud Surmapataljoni kaptenit, sulges Riia veevärgi ning lahinguväljal sai kuulsaks kihutades ringi mitte hobuse ega auto, vaid karjamaalt leitud lehma seljas.
Nõnda siis 31. detsembril, 1919 tahtis pullimees Abe vana aastat ära saata ikka tulevärgiga ning kamandas kuperjanovlaste kahurid hüüdma. Venelased muidugi võlgu ei jäänud ja üks mürsk langes otse hoonele ning staabikirjutaja Voddi sai killu pähe – Veriora poisist sai Vabadussõja viimane langenu.
Abe sai Vabadusristi. Mis sest, et Pihkvas 28. mail 1919 Eesti sõjaväeparaadi ajal kuperjanovlaste orkestri trumm purtsatas vaid tolmu ja tumedaid mütsatusi, õnneks kapellmeister Tago hirmu täis nägu polnud mööda jalutav kindral Laidoneri tähele pannud. Nimelt, kavalpead olid trummid Valgas püülijahu täis toppinud, et punastest vabastatud pihkvalasi kookidega kostitada. Punased omakorda vastasid bioloogilise relva – matsaka Marusjaga -, kes pool pataljoni tilkuvasse tripperisse nakatas, enne kui Pihkva MataHari taibati spioonina hukata. Aga mehed ei saanud ju naiste ja pruutide juurde koju minna – nõnda hoitigi Pihkvat Eesti vägede käes tervelt viis kuud.
Kodutalus, Verioral oli elus märtrisurma leidnud staabikirjutaja isa, Veriora vallajuht Peeter Vodi, kes oli pääsenud saksa okupatsiooni ajal vaevu hukkamisest kui punaste aegne vallajuht. Teda päästis sakslaste aegne valla ette otsa määratud August Sibul.
Külarahvas hoidis oma inimesi…
Meeksis läks võimudevahetustega kehvemini. Kui punased ülejärve pagesid ja sakslased tulid, siis hukati valla etteotsa määratud Gustav Kliimant, ehkki rahvas teda hoidis ja toetas. Tagasipöördunud mõisnikud parun Engelhardt ja von Zeddelmann aga olid matside vastu ülbet viha täis, ehkki Kliimant oli mõisa lehmad näljasurmast päästes maha müünud ja saadud raha ausalt vallakassasse pannud.
Said parunidki oma palga. Olles end soomustanud sakslaste väeosaga sõitsid mõisnikud ülejärve Sambla külla mõisavara tagasi tooma. Kuid seal oli juhuslikult üks vene väeosa. Paruneid piinati ja seitse sakslast tapeti.
Võim Räpinas ja Lämmijärve kaldamaal vaheldus tol ajal seitse korda – sakslaste asemele tulid vene valged Bulat-Balahhovitsiga eesotsas, nende kannul punased, kuni lõpuks Eesti rahvavägi korra taastas.
Head pühapäeva!
Kalle Mälberg
ajakirjanik