Kalle Mälberg: Meelevirgena Vanemuise mäelt

EKREEKRE
Elus on küllalt nähtud igatsorti jutupidusid – kongresse, koosolekuid ja pleenumeid, kus presiidiumis targad isakesed tuiutavad ja elukutseliste kaasajooksikute hordid saalis plaksutavad. EKRE kongress oli midagi muud.

Enamasti iseloomustab kartelliseltskondade kokkutulekuid võltserksus, vaheldumas uimasuse ja unisusega, ning taaskord teeseldud entusiasmi ja lootusega iga hinna eest riiginisa toiduahelate külge klammerduda. Ülejäänud, sama keelt mõistvad inimesed, ei kuule ega erutu, on kummargil oma igapäevases rutiinis, ei suhestu avarilmaga kuidagi. Vanemuise mäel oli pühapäeval kõik teisiti.

Rahvuskonservatiivide kongressi saalis ja kohvipausidel rääkisid Eesti inimesed oma elust nagu see täna on, nüüd ja praegu, nii nagu see meile näib ja paistab. Saal hingas kõnelejatega ühte, plaksutati kui Martin Helme sõnas “Tänane valitsus on tati ja traadiga kokku seotud moodustis.”

Ehkki see on niigi kõigile selge, maksame siiski elektri eest kuulekalt neli korda kõrgemat hinda. Ahne ja ülbe riik maksustab seadusandjate ning seaduskontrollijate heakskiitva ümina saatel nii taastuvenergia, elektrilevi ja erinevad joogid. Sama toimub mootorkütuse ja teiste elutarvetega. Eestlaste vastumeelsus pealesunnitud sallivusterrorile ja igasuguste rändjutlustajate suhtes on mõistetav. Põlgus võõraste mõtete ja kaugete sõdade ning nende tagajärjede (pagulaste) maaletoomise eest ei leia poolehoidu.

EKRE kongressile kokkutulnud saalitäie rahva küsimus oli lihtne: mida meie siin, eestlased omal maal, täna ja homme enda rahvusriigi hoidmiseks ja kaistmiseks ise teha saame? Mart Helme rääkis tagasirändeagentuurist, president Arnold Rüütel kõneles majanduse taaskäivitamisest. Räägiti Euroopa Liidust nagu see täna on ja milline see peaks olema – suveräänsetse, valgete, judokristlike vabade Euroopa riikide liidust.

Surnuksvalitsetud rahvas “Vanemuises”  ei olnud vihane ega karjunud raevust. Kõnelejad otsisid väljapääsu ja võimalusi – asjalikult, loovalt ja rõõmsas meeles.

Mart Helme viitas Eesti elu tähtsaimale probleemile: Maailm meie ümber on hulluks läinud –  teame muidugi, nii on ikka olnud!  Suurim häda paistab aga olevat selles, et oleme ilma rahvusvaimuta suure ilma peale jaosmeelselt uitama jäänud. Eesti kultuuriinimesed pole täna enam sellised rahvajuhid nagu Jakob Hurt ja Jaan Tõnisson – kirjanikud, kunstnikud ja teadlased kõpitsevad kusagil kulkanisa ja projektistipendiumide otsas oma asja kallal ning targutavad ja nuuksuvad raha vähesuse üle. Kultuuriajakirjandus ei esita põhiküsimusi, riigimeedia ei taba enam ammu asjade tuuma.

Kongressil viibinud luuletaja ja rahvuskonservatiivide liige Indrek Hirv kirjutas ajakirja “Looming” märtsinumbris: “Kaugelt kostab õnnelikke hääli, üks koer ootab sadama väravas oma peremeest, ainult kõikuval paadil on mu samm kindel, ma elan sadamas, ma ootan tuult”.

Meelevirgena jalutan mäest alla Riia ja Turu tänava tarbimistemplitega  risustatud ristmikule panemata tähele ei signaallampide rägastikku ega ristmikule kuhjuvaid autokolonne. Klaasi-, metalli- ja betooniorgia peab lõppema, kaubanduskeskuste paraad peatuma. Üle Tartu võiks kõlada EKRE hõige: “Inimene olgu üle asjadest!”

Kommentaarid