19.07.2016
HNCK2481
Ükskõik millist peavoolu meediakanalit ka ei vaataks, ikka viskab näkku titepiuks- haige koer, lame staarikene või jõuetu spordiuudis. Meedia zombistab ajusid iidolitega, kes aina kusagil kaugel lehvivad – küll jalgratta, küll maasturiga, jalgsi või hiigellinnu kõhus – peaasi, et eksootikat oleks paksult ning kõik toimuks võimalikult kaugel kodust. Võidab see, kes maapallile rohkem tiire peale keerutab. Erilised meediakangelased on igaveses teismelisuses keskeale lähenevad Eesti naised, kes aina kuhugi teel, balanseerides erutusest värisedes edu ja üliedu piirimail. Ei ole neil kodu, perekonda, lapsi- huugav iha saavutada ja pürgida aina kuhugi, aga mida ja milleks ei tea?
Kuni korraga käib hele plaks. Liibanonis võeti kinni ratturid, Indias laevakaitsjad, Andides hukkusid mägironijad, Nice rannapromenaadil lömastati paar Eesti inimest ning kolm said veel viga islamihullu õhtumaalasi vihkavas kättemaksus.
Hüpokriitiline kujutlus maailmast kui meile kuuluvast meelelahustusparadiisist, igavesest disniländist söövitab noori ajusid. Tiibeti kiltmaast kuni Aafrika džungliteni peab kõik olema lahe ja cool ning kui ei ole, siis kutsume abi.
Pokemonimängu peaminister saab kahe õhkutõusu vahepeal aega sonida midagi segast „meie väärtustest“, diskotühjuses tuikuv ja metsaparseldav president lohistab oma järjekordset naist ühelt plaadikeerutuselt teisele. Oma loius ametilõpus kumiseb mees täielikust tühjusest…hunnik nahakaläinud aastaid.
Võim aga vedeleb rentslis. Selle korjavad üles väikevürstikesd ja minibojaarid erinevatest ametitest. Maanteeülemus viib minema sõidueksamitegijad, maksuvürst mõnitab noort veisekasvatajat Sõrves, keskmise konna füürerid seadustavad piirangud Tuhu looduskaistsealal üle maaomanike peade, kalurite võrgusilmad loetakse liialt suurteks, elektrikuningad keevitavad aktsiisile otsa käibemaksu. Keegi ei köhi, sest kohtud ei märka põhiseadust riivavat valimiskorda. Muru näriva pööbli roll on erutusest nõretades hääletada juhtivate ja seltskonnaajakirjade jaoks kõlbulike erakondade nimekirju vastavalt etteantud valemile, küll server toodab vajalikud kohad söögikünade juures. Valitsejad sõidavad ringi vappudes nõupidamispalavikust, nad on alati hästi kasvatatud, avaldavad solidaarsust ja tunnevad kaasa, leinavad ja lubavad ohvriabi, vajadusel nõustamist.
Eesti ajakirjandust on Papa Jannseni aegadest kuni Juhan Peeglini õpetatud pürgima õhus väreleva tõe poole. Ajal kui tõde ei tohtinud kuidagi avaldada, anti teateid elust enesest kasvõi lilledekeeles, aga vähemalt ei tohtinud rahvale otse valetada.
Ja just siit läheb tänane piir! Seda ei näe teadvat ega hoolivat lapselik raadiopoiss Vikerraadio hommikuprogrammis – kaks noorukit lõkerdavad ja kilkavad teineteise lamedate naljade üle, uhkeldades kui lollid nad on. Teada kõike mingist suvalisest bändikesest, aga mitte midagi Mehikoormast, Ihamarust ega Karilatsist. Muidugi, seal pole ju midagi mis vääriks chilli ja thrilli. Madal ja kõrge, suur ja väike, mina ja maailm on Eesti Rahvusringhäälingu noorukite peades ohtlikult sassis.
Ei ole kusagil maailmas teist sellist riiki, kus valitseksid verinoored harimata ja elukogemuseta kasvuhoonetaimed, kus ekraanile ja kirjasõnasse pääseksid tagapõhjata ja teadmisteta žurnatibid ning poeedid paljuneksid Kulkas pooldumise teel.
Kui arvate, et see siin on ühe mobiiliäpita taadi jutt, siis arvake uuesti: Laadige alla Euroopa, mitte haiged unelmad, vaid kontinendi karm tegelikkus. Koloniaalkarmast enesele õigustust leidev ususõda Vanas Euroopas neelab alla meid kõiki, ka liiginnukaid äärepealseid parema ja õnnelikuma elu otsijaid. Pärast uimastavat internetti tuleb järgmine vägivald meiegi koduse õue peale, vahet ju pole kes enne jõuab, kas vene raketid või džihaadi tapjad.
Seniks aga kogugem kokku lähedased, harigem oma aeda, pikendagem peenraid ning kõrgendagem korstnaid!