Kalle Mälberg: Vana mees, ei taha koju

Arvamus,
- Updated
10626502_1095657093819131_1472556790248917194_n

Eestlased on alati veidi üllatunud kui kaugetes maades meie oma riigi nime teatakse ja märgatakse. Veel parem kui meid endeid või mõnda meie omadest ka nimepidi osatakse öelda: Baer, Krusenstern, Arvo Pärt, Louis Kahn, Paul Keres, Neeme Järvi, Georg Ots, Kristjan Palusalu, Lennart Meri,  Kalevipoeg, Skype … mõned neist nimedest esindavad meid avarilmas. Ja siis muidugi Tallinna vanalinn, tuntud kui kruiisi- ja konverentsituristide dekoratsioon.

Vähem teatakse päris Eestit: puutumata soomaastikku, Järvselja metsa põdraradu, jõgede kallastelt vettevarisenud puid, Lämmijärve pilliroo salarandu, Ilumäe kraatreid ja Piusa liivakuid. Kõrvõotsa künnapuuhiies elunevat habekakku, keda olen näinud vaid mina. Tegelikult kätkeb Eesti looduse tundmatu saladuslikkus endas väärtust omaette. Katsuks hoiduda perspektiivist, mil kohutavad turistihordid rabavaikuses laudteel pildistavad ning giidini paiskub küsimusetulv: Kas see raba on ikka päriselt olemas olnud või on see tehislik? Mis selle toonekure nimi on?“   

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Eesti  suurmehed on enamasti liialt vara manalasse varisenud- näiteks Jaan Poska ja Anton Hansen Tammsaare. Meie iseseisvuse ja Vabadussõja suurmehed – Konstantin Päts ja Johan Laidoner ei suutnud ega osanud omaloodud riiki hoida, veelvähem väärikalt surra. Ja nii nad lõpetasidki halvasti- Päts Venemaa hullumajas  ja Laidoner nimetus Vladimiri vanglahauas.

Kuid tänased riigimehed, peale soliidse Arnold Rüütli, ei oska ega suuda ilmselt väärikalt elada ega areenilt lahkudes rahva silmis väärt meesteks jääda. Kas on tegemist tõusikliku, õhukese kultuurikihiga või istutab  tänase Eesti tehiselu mõttetu sagin riigimeestesse vääritut madalust, moraalset pahelisust, millele ei leidu hinges sügavat ja igikestvat rahvuslikku sisu kõlbeliseks vastupanuks.

Odavaks laadatolaks ja sahkerdajaks osutunud jänkimees Toomas Hendrik Ilves, kes Riigikogu saalist lahkudes sai kätte oma sümboolse lahkumislaksu (panite FBs levinud videolõigus tähele detaili kui uus president Kersti Kaljulaid läks ees ja talle hoiti saaliust lahti. Kaaskondlased sibasid uue presidendiga koridoris kiiresti edasi-tagasi ning raske uks laksatas Ilvesele otse näkku nõnda, et enese päästmiseks pidi ta lausa kahe käega kinnilangevat väravat pidurdama)

Väärika lahkumise asemel rabeleb kõikjal igavestesse rahaskandaalidesse mässitud  Siim Kallas, kes viskleb ühelt äpardunud  ürituselt teisele – ei saanud temast peaministrit, ebaõnnestus ka ALDE presidendiks pürgimine ning pool aastat mõttetut jauramist tühise Kadrioru tooli pärast lõppes samuti häbiväärselt.

Vanal mehel puudub vaimne ja moraalne sisu olemaks auväärt Rahva Isa, kuid naeruväärne  pürgimustevaip libiseb jalge alt loomuldasa.

Kipraskulmuline Mart Kadastik pole kunagi olnud Suur sõnameister, veel vähem rahva meelevirguse sõnastaja. Jaak Kalju nime all KGB räpast sõnumit levitanud mees müüs osaluse meediaäris ja sai hulga raha. Aga nüüd õiendab ja ähvardab. Huvitav kas sai liiga vähe või mis mure tal on? Kirjutagu imalaid lemberomaane edasi ja proovigu oma elatud elu hinnata. Kuigi paraku jah, Jaak Kalju nimelise võimulimuka esimene preemiamedal on igavesti tema palgeil.

Mul on siiralt kahju Edgar Savisaarest, kes laulva revolutsiooni ja Balti keti käilakujuna on Eesti ajaloos igavesti olemas. Edasine läks aga aina problemaatilisemaks ja lõpp on päris ära vajunud. Milleks on vaja jaurata ümberringi aina vaenlasi külvates? Tulnuks õigeaegselt taibata, et prokuratuur, politsei, kohtuvõim ning peavoolumeedia teenivad esmajoones siiski Toompead, mitte alllinna. Tema enese põlvedel sirgunud parteilapsukeste pead on aga juba üle müüri kerkinud – isatapp terendamas.

Tegelikult vajab Eesti vana ja väärikat riigimeest kes tuleks ja ütleks mis on õige ja jääv, mille jaoks on vaja seda, et rahva liidritel oleks kõigepealt väga puhtad käed. Laulvad revolutsionäärid lahkusid liialt vara, tuierdavad nüüd kusagil ääremail ja heietavad aeg-ajalt vanu aegu. Mart Laar on oma saatust trotsides saanud alandlikuks, lõpetanud pürgimused ja suutnud sõnastada küllaltki väärt mõtteid.

Kusagil elukaare lõpujoonel on murdepunkt, mis tuleb ära tunda ja enesele teadvustada, leida hingepide ning siis allesjäänutele väärikalt lahkudes lehvitada.

Kui vana riigimees ei taha koju, oma lastele õnne tooma ja Eesti põlve uueks looma, siis hulbib ta igavesti hääbudes eelmiste tegude uimas nendegi väärtust maha tõmmates.  

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused