Kalle Mälberg: Võitlus mõtteviisi pärast

Arvamus,
- Updated
©UU
Kalle Mälberg

Tunnistan, et olen pealkirja laenanud ammusest – 33 aasta tagusest ajakirjast “Vikerkaar”, mille vend saatis mulle Austraaliasse, et saaksin aru kuidas Eestis asjad edenevad. Kirjutis olid ülikoolikaaslaselt, tollal vähetuntud ühiskonnateadlaselt nimega Edgar Savisaar, ajakirja peatoimetaja aga energiline noor publitsist Rein Veidemann. Aeg oli liigestest lahti, partei keskkomitee otsis värskeid noorkommuniste – õigeid rajaleidjaid, aimamata, et murdmatu liit vajub kokku just nonde “uute jõudude” õlanükkest – õnneks mitte paugu, vaid sisinaga. Kas pole pealkiri taas kõnekas?

Mida muud me tüütutes kraaklemistes, vabanduse mangumistest ja sõnaseppade piigivõitlustest ikka arvata oskame, kui juba meemaitselise Kadrioru presidendilaadne toode kiimleb seksirobotiga, kutsub polüneeslasi Hiiumaale ja käib dressipluusiga parlamendis ülbamas – Orissaare seeneline möllab nagu seltsimees Tasku vanas kastivabrikufilmis. Uus moesõna on “komberuum” – see tähendab vist seda, et tubasel tööl olla justkui omad kombed, mis kehtivad ainult kinnises ruumis, millelt lingid eemaldatud. Aga looduses ei pruugi kehtida.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Nujah. Lennart Meri tõestas, et Eestil võib olla oma president. Arnold Rüütel tõestas, et isegi endine kommunist võib olla väärikas president. Toomas Hendrik Ilves tõestas, et suvaline võõramaalane, kes häbeneb matsirahvast, aga ei keeldu hüvedest, võib kah sattuda presidendiks. Kersti Kaljulaid tõestab täna, et igaühest ikka ei saa presidenti küll ja mitte.
Võitlus käib rindejooneta – kuvaritel ja ekraanidel laiutab lameinglissi globalism, kõikelubav progressiuim, kilkav “Eesti Laul”. Aga kükloobi vilkuvate tuledega toaurgas kössitab vaikiv enamus – eestlased konservatiivses enesealalhoius oma lihtsate muredega:

– Kas isa ikka tuleb Soomest nädalalõpuks koju?
– Kas poeg põhjaranniku paese kaubalinna klaaskuudis on õnnelik?
– Kas kõrrepõllu küprok-kuudi võlg ikka saab makstud?

Seinad on püsti, katus sõidab, kivi ei jää kivi peale. Pendel, mis kaua oli Ida suunas kaldu, lausa pikali, on täna liialt Lääne loojangu suunas längu. Meie paatos, kujundlikult öeldes püüaks hoida “komberuumi” õhuakende mõlemaid käepidemeid meie endi kätes otsustades ise rahvana, millal kõhutuulest läppunud toaõhku lasta sisse värsket idatuult ja millal hingata pealevalguvat lääneõhku. Ilmatargad, aidaku!

Tuntud ja armastatud poeet toob talviti Andaluusia üksindusest uue luuleraamatu, ent tal ei soovitata tulla lemmiknaise juurde sünnipäeva pidama, sest tolle sõbrannad – kõik progressiusku -, pole ikka veel suutnud välja juurida luuleklassiku ekreiitlust. Pealinnas tallinnistlikku elustiili nautiv noor lastetu karjääriemand jätab vanematekodu Kanepis pühadeks väisamata, kuna tagurlikud vanemad hääletasid EKRE poolt. Noor tudengineiu praalib Tartu Genklubis, et vahetab nime, sest juhuslikult on tal ühe agara rahvuskonservatiiviga sama perenimi. Klassika igav kordus: kulakutest vanemad üles andnud noor pioneer Pavlik Morozov on tänases Eestis vägagi elus ja täie teovõime juures – klassivõitlus teravneb ja vuntsi keerutav seltsimees Stalin noogutab rahuolevalt.

Mu kursusekaaslane, hea sõber, neljatärni psühholoogiaakadeemik Jüri Allik suunab mu tähelepanu juhtiva väärtuseuurija Shalom Schwartz töödele, kes näitab kujundlikult, et isiksuse vaimse tervise huvides peavad tasakaalus olema nii AVATUS MUUTUSTELE (loomevabadus, põnevus ja aina uued naudingud) kui ka vanamoeline, soliidne TRADITSIOONILISUS – oma pere ja rahva julgeolek, stabiilne ühiskord ning kultuuriline ja keeleline alahoid. Teisisõnu, pärast vaimukaid vestlusi ja arvamustega veiklemist oleks kusagil vaikne “kodokotus”, kus puhata krussis linnanärve järelejäänud sente üle lugedes.

Ei usu ma, et maailm saab kunagi kõigile ja kõigele nii ammuli ja avatuks, et hiigellinnu kõhust suvalisse klaasist ja plekist hoonest väljudes suudaksime täie aruga ja süüdimatult sumada kõikelahustava progressi tasapaksus. Kihutades Saksa autobahnil nii nagu mersutorust tuleb, peatume korraks suure nimega bensiinijaamas, neelame nailonjoogi ja kugistame pitsalõigu keresse. Kihutades ei märka me, et betoonijoa alla jäi Goethe ja Schilleri väike kodulinn – Weimar, või mis selle nimi oligi?

“Pardon my French”, aga paljunäinuna mulle meenub haledalt lõppenud kommunismi võidukäik, tuumapommidega ähvardamine, linnugripp, AIDS, seakatk, listeeria, kiimaneutraalsus – üleilmsed koleohud, mis ju müügiartiklina ajas loomuldasa hääbuvad iseenesest. Katkematud propagandahuiked tuletavad meelde Leningradi parteikooli kasvandiku, kes elektrirongis rääkis õhinal, kui häid tõlkeid avaldab ajaleht “Pravda” (milles ei olnud tõde!) ja ajaleht “Izvestija” (milles ei olnud teateid!).

Ma tean ja teatan kõigile viitsivatele kuuljatele, et üle aegade püsivad ja valdama jäävad ikkagi esiisade tavad ja tunded, soovid hoida oma kodu ja perekonda ning kaitsta ühtainsat – Eesti kultuuri ja kombeid. Ehk oleme juba rahvana nii suured küll, et mängida vabalt “lille, rohuga” ning koos kõigiga lihtsalt “üle aia vaadata”. On küllalt raske kujutleda eidekest, hella, kes hoiab oma kummutilaekas küüditamise aegse vägistaja portreed, samas käega viibates pihuliisu aknasse uut, köitvamat pilti, nutikalt näoraamatut kuvarile manades.

Kalle Mälberg
kolumnist

2 commentsOn Kalle Mälberg: Võitlus mõtteviisi pärast

  • Avatar
    Tõnis Siim

    Tuleb meelde üks vahejuhtum Kalle isaga, Elva Keskkooli omaaegse direktori,ühiskonna- ja rahvamehe, koduloouurija, looduskaitsja ja Eesti patrioodi Arvo Mälbergiga 1998 a. sügisel. Astusime koos bussi Elva turuplatsi peatusest, et sõita Tartusse. Bussijuhilt piletit ostes selgus, et olin unustanud rahakoti koju. Seda kuuldes andis Arvo mulle kohe raha pileti ostmiseks, kuid võttis seejärel mõne hetke möödudes põuetaskust uuesti rahakoti välja ja andis raha veel ka Tartust Elva tagasisõiduks. Säärane viisakus ja empaatiajuhtum on kogu eluks mällu jäänud, kuna ma Arvot enam enne tema siit ilmast lahkumist ei kohanud, siis jäi ka võlg tagasi maksmata. Võlatunde koormast lahti saamiseks peaksin vist tookordse edasi-tagasi bussisõidu pileti raha nüüd tema pojale Kallele välja maksma.

  • Avatar
    Targeted in Estonia

    Just ! IGAST KASSAPIDAJAST IKKA EI SAA PRESIDENTI !

Kommentaarid on keelatud

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused