KALLE MÄLBERGI KALLEMBUURID: Elektrikerjuse üürike õnn*

Arvamus, Satiir, Varia,
- Updated
©UU
Vanalinn

Anonüümseks jääda soovinud vallakremli ametnik Kertu (tegelik nimi on autorile teada) üritas nurjunud katset astuda ebaseaduslikku vahekorda elektrihinda alla kaebleva vallavaesega (isikuandmed salastatud). Menetles ametnik Kertu elektrikerjuse asja usinalt, nõnda hoogsalt, et lubi (keemiline koostis on ärisaladus) langes vallakremli „sortiiri“ (puutinikeelne tähis euroWCs) laest (aadress on kaetud riigisaladusega).

Ametnik A pani maski eest (mille eest on prokuratuurile teada) ja kohustas maski tagant (kaporatuuri menetluses), ütles vastavalt kommuuni standarditele:

„Sina, vaene, ole vait ja vaga (mäletate Vao äpardunud pagulaskeskuse poliitpõlengut!), muidu abirahast (variserlik heldus miljoni vaese maa elektrikerjustele) ilma (ilmateate salastamise põhjus salastatud) jääda võid!“

„Võid? Või võid? Või hoopis rasva…?“ kummardas õnnetu vallavaene elektrikerjus maski puhisedes.

Tubli ametnik Kertu, kohustuslik suukorv silmini tõmmatud, sai edutatud – ta valiti, kutsuti ja seati Igavese Tervise ja Eluhirmu Ameti vaneminspektoriks suukorvide ja eludroogide sundmanustamise alal.

Ametnik Kertu asus valvele pealinna klaasist kontorisse vaatega hallil lahel kössitavatele laevadele. Ülejäänud aujärjel trügijad olid eduordu tühised eputised – upsakad või liialt õlut libistavad heasoovlikud pehmod; tuhmi ja eriti kõva peaga rohepöörde revolutsioonimadrused, kes ei pidanud midagi meeles; USA rannikuülikoolides üleõppinud liberastid; liialt esiletükkijad, mürgised ja talumatud lobisejad; missioonidelt saabunud õudselt toored eeskirjadega karistajad; päästikuõnnest pakatavad kuulikiimlejad.

„Tartu kilude“ ja tallinnaülikooli „educatione bolognese“ spagetitehnikumi bakalaureus oli olematut riigiteadust tuupides vakseriametisse sobivalt kuulekas surnuksvalitseja tüüp –  keegi ei tundnud teda, tema nägu ei jäänud meelde, sooneutraalse kaelalõikega kostüüm ei äratanud mingit kiima. Ta polnud väljakutsuvalt loll, kindlasti mitte liialt sädeleva mõistusega, ei mäletatud temalt ainsatki oma mõtet, ta ei äratanud kiivust, meestel ei ärganud midagi… Ja mis peamine: ta polnud isegi surnud.

Esimesel tööpäeval keelas ametnik Kertu  tervel Eestimaal poliitiliselt ebakorrektsed värvid. Nendest rääkimine kuulutati vihakõneks, kvalifitseeriti väärteoks.

Õndsas meelehaiguses Juhan Liiv kuulutati mustaks nagu Kirjanike Liidu laega juhtus. Esimese Maailmasõja ajal Peterburi ilmunud Kazimir Malevitshilt laenati must ruut – ent neegreid ametisse ei lisandunud, nende koht jäi Aafrikasse. Haige pintseldaja Vincent van Gogh lõikas Prantsusmaal värvide peale solvudes oma kõrva ära – van Gogh kui  erand tühistati. Moodi läinud pederastid kaaperdasid vikerkaare, alles jäid kommunistide punane ja rassistide must – Euroopa valge inimene määriti alandlikult poriga. Ametliku  määruse kohaselt mattus maailm tervislikku värvipimedusse.

Ent ametissemäärajad ei aimanud, et eksivad ametnik Kertu isikus rängalt. Tema Kõrgeauline Tühisus uuristas tegelikult Süsteemi alustugesid nagu hiir juustukera, varjates endas võimsalt hõõguvat vaenu kõige elusa vastu. Ta vihkas zooloogiliselt vaimukust, sära, energiat, armastust ja loovust, eriti aga valitsevaid tampoone.

Ametnik Kertu sültkõdunev aju tootis hoogsat kantseliitlikku saasta, väljutas rektaalseid, tolerastlikke tobedusi jättes kirkalt mulje siirast usust, et kõrge ametniku nõmedus puhub sumbunud kontoriõhu kiirtoidu kulleri kakandiks. Kõik, või täpsemalt – peaaegu kõik – ümbritsevad pooljumala jupatsid imetlesid  kui vilgas ja viljatu tegija ametnik Kertu on, aimamata tegelikkust…

Kontoris oli tavaks toota mitte ainult suvalist ilget möga, vaid kolme g-ga kirjutatud möggga. Kui juba maailmalõpp, siis olgu täiuslik fanfaaripidu –  ettepanekud, eeskirjad ja määrused tuli kirjutada ajuvabalt, toodang pidi ühiskonna päeva lõpus surmama.

Ametnik Kertu ei leidnud aega sõita jõuludeks kodulinna vanemaid vaatama, sest „pandeemia olukord“ nõudis valvsust. Aga oli veel üks põhjus – püha europrogressi usku ametnik Kertu pensionil isa, kunagine kolhoosi agronoom ja kohaliku, nüüd muidugi suletud kooli, õpetajast ema  olid hääletanud EKRE poolt.

Kõrrepõllu ridamaja  asemel väherdades unistas ametnik Kertu, et teda kutsutaks veterinaarametisse uusi loomahaigusi välja mõtlema, keskkonnaametisse hiiepuude maharaiumise eeskirju täpsustama, mõttes sõitis ta juba Võrumaa metsadesse viimast kodusiga kirvega taga ajama ning supermarketis suukorvist hapnikku ahmivat koduperenaist põrandale väänama.

Ta helistas tuttavale politsei välijuhile Kevinile, see omakorda kutsus snaiperid, pritsimehed ja kiirreageerijad, et rünnata seitsme bussiga patupesa – hipsterite pealinna, Kalamaja saiapoodi, kus pahalase Elvise pesa

Ametnik Kertu suurpäev, tema üürike õnn tundus pilgarina pikk. Ta  oli õnnelik kui suutis trahvikviitungile komakoha edasi nihutada ning turvafirma arve sujuvalt turvatava kaela sokutada.

Finantsinspektsioonist juba helistati – teda vajati pesumasinast sadu miljardeid läbi tõmmanud rootslaste ja taanlaste jäetud kommiraha –kaatrite, luksusautode, kinnisvara ja parteikassa saaki – pleegitama. Valimiskomisjon palus „Makita“ drell ligi võtta,  et  andmekaitses e-valimistel hooldekodudest varastatud häältesaak läbi puurida, jäljed hävitada.

Ametnik Kertu ärkas, lämmatav meidintsaina pampersmask oli tatist limane, voodi turvavöö rähkluses  alla langenud. Sooneutraalne elukaaslane Keit polnud öösel koju saabunud, telefon väljalülitatud – maskivabal  klassikokkutulekul möllas Viis Miinust ja mõmises Nublu…

Järvselja metsade vahel  Võnnu uuelt kalmistul  puhkab Gustav Suitsu kerkokella löönud lell,  surnuaia põlispuud on harvesteri moolokimokkade vahelt soomlaste veski kaud Hiinamaale läkitatud,  Foxconni  pampersi- ja koroonamaskide hiigeltehas  on toodangu kõva hinnaga rumalatele koroonahäbelikele kõva hinnaga tagasi müünud –  kohustuslik,  näkku kleebitud mask ei tohi langeda!

„Vähk, infarkt, vanadussurm, tuleõnnetused   ja autoavariid pole moes,“ mõtles iharalt linade vahel vähkrev ametnik Kertu.  „Nuuti suule suudelda … Krooni, kreekatähelist viirust igatsen, koroonakatku kangelassurma väärin vaid!“

Ametnik Kertu jäi himuralt voodisse unistama. Unistamine on tasuta. Unistuse kõrgeim vorm on kirjalik unistamine.

 

Kalle Mälberg

*Ernest Hemingway „ Francis Macomberi üürike õnn“ ainetel

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused