14.02.2019
Palgalõhe ujub Eestis ikka ringi. Pilt on illustratiivne.
Soolise võrdõiguslikkuse propageerimisega ülepingutamine annab üldjuhul vastupidise tulemuse – see tekitab tarbetuid võitlusi ja lõhestab seega ühiskonda.
Soolise palgalõhe osas on isegi selle vastu võitlejad tunnistanud, et tegu pole kellegi konkreetse pahatahtlikkusega, kusagil tööeeskirjades pole kirjas seda, et naised peaksid meestest vähem palka saama, vaid asi on teatud oludes nii välja kujunenud. Seda vähem peaks reaalselt eksisteerivat probleemi lahendama võitlusliku kampaania teel.
BNS kirjutab: “Keskerakonna naiskogu KENA konverentsil “Mida naised tahavad? Väärtusta naist!” rääkis sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna nõunik Kaisa Knight vajadusest vähendada soolist segregatsiooni. Knighti sõnul on tööelus meestel naistest paremad võimalused. „Sooline võrdõiguslikkus on probleem ja palgalõhe reaalne,“ ütles Knight.”
Mis mõttes on meestel paremad võimalused? Kui see peitub väljakujunenud soolises tööjaotuses, siis seda kampaaniatega välja ei peksa, eriti veel kohustusi kehtestades. Knighti-sugused ilmselt eeldavad, et meestele tuleb koht kätte näidata – just sellise loosungi all võrdõigusvõitlus ju tundub käivatki.
Knight väitis, et poliitikas on praegu küllaltki head ajad. “15 ministrist on viis naist ja 30 protsenti riigikogu liikmetest on naised, mis on Eestis hea tulemus,” ütles Knight. “Samas Teaduste Akadeemia 77 liikmest on kuus naised.”
Siit paistabki välja soov kehtestada niinimetatud triibulised nimekirjad, mis põhinevad sool ja mitte kompetentsusel (paralleelselt käib ka sooneutraalsuse ideoloogia turgutamine, kus kaotatakse soole viitavaid sõnu ja märke). Soolist võrdõiguslikkust tahetakse kehtestada ennekõike juhtivstruktuurides, sealhulgas näiteks majanduses, kus kompetentsus on ülioluline, samuti bürootööde keskkonnas ning kõrgepalgalistes ametites.
Millegipärast pole kuulda, et keegi nõuaks sookvoote näiteks kaevandustöödele värbamisel, kus palgad on suhteliselt head – et 50% kaevuritest võiks olla naised! Või kalurid ja metsatöölised! Seal siiski tunnistatakse, et see töö pole naistele juba füüsiliselt sobiv!
Hiljuti nõudis sots Marianne Mikko naiste laialdasemat värbamist kaitseväkke. Kas feministlikud naised on tõesti võimelised tassima lahingusse minnes seljas rasket varustuskotti pluss paar miini sinna otsa või loodab Mikko, et sõda ei tule ja õblukesed naised istuvadki kaitsejõudude kontorites? Sõjas oleks füüsiliselt nõrgemad, kuid meestega samastatud naised eelduseks, et lahing kaotatakse.
Seesama fakt seostub ka puudega inimeste värbamises kaitseväkke, mida hiljuti suure võrdõiguslikkusvõiduna propageeriti. Kulla otsustajad, sõjavägi tähendabki võimalikku sõda, mitte igikestvat rahu (siis poleks armeed vajagi), ja siis on puudega inimesed nõrgeim lüli, olgu see konstanteering kui poliitiliselt ebakorrektne tahes – siis on vaja isegi radariekraani eest ülemusele ette kandma minnes kiirust, sest sündmused muutuvad sekunditega. Sõjavägi on tugevate ja tervete päralt, mitte poliitkorrektsuse koht!
Kogu selle jutu mõte on üks – võrdõiguslikkust on vaja, kuid mitte poliitiliste kampaaniate ja süüdlaste otsimise kaudu; seda ei tohi kehtestada mistahes hinnaga, heites kõrvale tähtsaima – kompetentsi; naiste ja meeste vahel peab olema võrdsus, kuid mitte sarnasus – ja kogu sellest kampaaniast tuleb välja visata kõik see, mis on puhtalt tarbetu poliitkorrektne jura.
Näiteks liiklusmärgil pole üldse oluline, kas inimkujus on äratuntav mees või naine, oluline on liiklusohutus. Praegu kiputakse keskenduma sellele, et hoiatav kujutis oleks sooneutraalne, mitte ei kutsuks ohutusele (Soome näide).
Praegu tundub, et nii nagu homoagenda pole tegelikult suunatud tavaliste geide kaitsele, migratsioonipoliitika ei tee õnnelikuks ei migranti ega põlisrahvast, nii ka sooline võrdõiguslikkus ei tee naisi õnnelikuks, vaid paneb nad elama rindejoonele, kus käib pidev võitlus kellegi vastu, mitte millegi eest.