Kapo: Putini viiendat kolonni Eestis pole, “paremäärmuslus” on, ja eriti ohtlik

Eesti hakkab üha enam sarnanema Saksamaaga, kus islamistid pussitavad ja lükkavad inimesi rongi alla ning vasakäärmuslased peksavad immigratsioonivastase Alternative für Deutschland (AfD) aktiviste, aga riigi kogu repressiooniaparaat jälgib mingeid “paremäärmuslasi”.

ERR vahendas teisipäeval: “Venemaa aastakümneid kestnud mõjutustegevuse kõrval on üheks uueks Eesti ühiskonna turvalisust ohustavaks teguriks saanud paremäärmusliku terrorismi võimalus, ütleb kaitsepolitsei (kapo) oma aastaraamatus.”

BNS vahendas: “Kaitsepolitseiameti peadirektor Arnold Sinisalu märkis teisipäeval kaitsepolitsei värske aastaraamatu tutvustamisel, et Eestis mingit Kremli mõjutustega 5. kolonni pole.”

Kui paljud on Eestis “paremäärmuslust” märganud (kui ei mõelda just Siim Kiisleri ja Lavly Perlingu “parempoolseid”)? Eesti Ekspressi vandenõuteoreetikud on küll kirjutanud mingitest hilisteismelistest, kes on levitanud haakristipilte, üritanud suhelda internetis teiste sarnaste kampadega ja olnud ühel ajal samas kohas mingi tuntud neonatsiga, aga see ongi EE vandenõuotsijate stiil – võtta ohver, siis mingi pahalane ja hakata nende vahele sidemeid otsima, ning kui ei leia, siis need välja mõelda.

Igatahes pole Eestis mingidki “paremäärmuslased” avalikult tegutsenud, kuid kapo näeb neist lähtuvat ohtu eriti suurena. Samas ei valmista mitte kõige vähimatki vaeva, et leida Tallinna venekeelsest keskkonnast mingi teadlikult nähtavale pandud Putini, Vene sõjaväe või vene imperialismi sümbol, või kuulda vene keeles “neetud ukropidest” kõneldavat. Seda aga kapo ja politsei märgata ei taha.

Pole vähimatki kahtlust, et Eestis on grupid, kes on valmis selleks, et kord võib Vene sõjamasin Narvast või Luhamaalt liikuma hakata. Oleks lihtsalt ime, kui neid poleks. Ega Ida-Ukrainas nad samuti iseenesest tekkinud, nad olid valmis. Meeleolusid sai näha pronksiööl ja näeb pidevalt 9. mail pronkssõduri juures, aga kapo eelistab jällegi neid mitte märgata.

Kogu sellel kahekeelsel lool on oma seletus, tuntav juba Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Mingi riik laseb sisse migrante hulgal, mis ületab kriitilise piiri, see kogukond muutub tugevaks ja mõjukaks ning ilmneb ka radikaliseerumine. Politsei ja julgeolekuorganid üritavad neid kontrolli all hoida, kuid kardavad, et kui liigset survet avaldada, järgnevad kaos, rahutused ja ehk kodusõdagi.

Siis ilmuvad välja (või on juba pikalt olemas olnud) konservatiivsed, parempoolsed, immigratsioonivastased jõud, kes nõuavad migratsiooni peatamist, karme abinõusid sisserännanud kogukonna radikaalsete gruppide vastu, nende väljasaatmist ning põlisrahva positsiooni taastamist. Sellest tekib kahtlemata suur oht kokkupõrgeteks.

Kuna üldjuhul on tegu kultuurikonfliktiga (islam versus euroopalikud väärtused Prantsusmaal), siis on kõiki pooli rahuldavat kompromissi raske kui mitte võimatu leida. Riigivõim peab midagi ette võtma. Üldjuhul asuvad konservatiivsed jõud samas kultuuriruumis ja neid on kergem ohjata, sisserändajad aga on temperamentsemad ning agressiivsemad – seega otsustab riigivõim taltsutada kahest poolest selle, kes on hõlpsamini oma seadusruumiga ohjeldatav.

Ehk siis kardab riigivõim minna põlisrahva selja taha, sest agressiivne sisserändajate kogukond hoolib kordi vähem üldisest väärtus- ja seadusruumist ning võib kiiremini üle minna vägivallale, lähtudes oma väärtustest (islam, “Vene maailm”). Põlisrahvas on riigitruum, seaduskuulelikum ja hoolivam, nemad mõtlevad, enne kui konfliktile lähevad.

Seega ongi riigivõimul käes lihtsamini taltsutatav ühiskonna rühm ehk siis Eestis eestlased, Prantsusmaal prantslased ja nii edasi, ning nende vastu suunataksegi repressioonide teravik. Vaja aga on põhjust ja selleks sobib “paremäärmuslus”, Saksamaal näiteks just natsimineviku tõttu. Nii tembeldataksegi migratsioonist tekkinud pingetele tähelepanu pöörajad “paremäärmuslasteks”, sest see on kõige lähem määratlus konservatiivsetele ja parempoolsetele jõududele. Teisel poolel hoitakse küll samuti silm peal, aga represseeritakse ainult otseselt tegutsevaid radikaale, äärmuslust tekitavatele põhjustele kätt külge panna ei juleta.

Nüüd lähtutakse samast loogikast ka Eestis. Putinistlike vene äärmuslaste kallale ei juleta minna – äkki teevad uue pronksiöö. Seda hirmu oli näha juba siis, kui küüditatute mälestusküünalde laialipeksjaid ei kvalifitseeritud mitte rahvustevahelise vaenu õhutajateks, vaid huligaanideks. Või kui Metsavase spioonijuhtumi järel keelduti EKRE nõudest teha sovjetlik-veneliku taustaga ametnikele ametisse määramisel topeltkontroll.

Küll aga on lihtsam ära hoida seda, et putinistide vastased jõud ei hakkaks liiga avalikult nende ohjeldamist nõudma, seda hirmus, et järsku tekitavad nemad venelaste vastureaktsiooni. Selleks ongi välja mõeldud tont, “paremäärmuslus”, mille alla pannakse rahvuslik-konservatiivsed jõud, kes nõuavad rahvusriiki ja migratsiooni piiramist, Eestis seega EKRE. Paremäärmuslus poliitilise vooluna on maailmas kahtlemata olemas, kuid see, millest Läänes räägitakse, on vastuseis massimigratsiooni tagajärgedele.

Tegelikkuses aga lükkab liberaalne riigivõim nii vaid konflikti edasi, andes sisserändajate kogukonnale aega veelgi kosuda, võimsamaks muutuda ja mõju kasvatada, ikka lootuses, et ehk ei lähe asjad hullemaks. Aga lähevad, sest kui konservatiivid ja põlisrahvas alla surutakse ja massimigratsioon jätkub, hakkavad sisserändajad poliitilist võimu üle võtma. Siis tuleb kas viimane vastupanukatse või allutatakse läänelik ühiskond sisserändajatele teisest kultuuriruumist – Eestis siis võtavad võimu slaavlased, Prantsusmaal moslemid ja nii edasi.

Kapo teebki praegu poliitilist tellimust – hoidke tagasi need neetud rahvuslased, ärge ärritage venelasi, muidu teevad uue pronksiöö. Jaani on lihtsam vaikseks sundida, Ivan võib virutada.

Uued Uudised