Karl Kivil on Eestist kui Põhjamaast kirjutades unustanud, et ajaloolane ei saa samas olla ka ideoloog

Arvamus,
©UU
Soome poliitikamaastikul on esindatud paljud vasakäärmuslased. Pilt on illustratiivne.

Karl Kivili arvamuslugu ERR-is jätab mulje, et see on kirjutatud vasakliberaali, mitte aga ajaloolase sulega, nagu väidab autori nime juures olev tiitel.

Kivil kirjutab vabadusest kui õigusest ja võimalusest põgeneda (vastutuse eest) sinna, kus see vabadus eksisteerib – aga kuhu jääb vastutus omal maal toimuva eest, kui põgenejaid on lausa kümneid miljoneid? Eriti veel arvestades, et üle Vahemere tulijatest on tervelt 83% mehed ja neistki enamik täies elujõus – nad võiksid pigem oma kodu elatavaks muuta.

“Igal aastal põgenevad miljonid inimesed Lähis-Idas, Aafrikas, Aasias ja Kesk-Ameerikas oma kodudest, riskides oma eluga ja peamiseks katalüsaatoriks sellele rändele ei ole kõrgem sissetulek ja suurem heaolu, vaid lihtne soov kaitsta ennast ja oma lähedasi vägivalla eest,” kirjutab Kivil.

See väide on vaid osaliselt õige – Lääne-Euroopa kogemus näitab, et needsamad põgenejad ei kiirusta tööle minema, nagu oleks see loomulik rahuliku ja vägivallavaba elu otsijatele. Pigem eelistatakse jääda sihtriigi sotsiaalse süsteemi kaela elama, vähemalt esimeses saabujate põlvkonnas.

“Pole siis midagi imestada, miks just Lääne-Euroopa või Ameerika Ühendriigid on tänapäeval populaarseimad sihtkohad uue elu alustamiseks,” kiidab Kivil läänelikku ühiskonda, unustades samas selle, et suured migrantide kogukonnad on Lääne no-go-tsoonides asunud elama just sedasama elu, mille eest kodumaalt põgeneti – usulise fanatismi, naiste alavääristamise, vägivallakultuse ja muu taolise sinna toodud “koduses” õhkkonnas. Tänased migrandid pigem naeravad viimse võimaluseni lõdvaks lastud lääneliku demokraatia üle, mis ei suuda ega taha iseennastki kaitsta.

“Kui Soome uue valitsuse ministrid ongi oma poliitilise kuvandi üles ehitanud lihttöölisele ja saanud selle käigus ühiskonnalt mandaadi, siis meie poliitiline eliit asus sellist mainet alles looma juba pärast valituks osutumist, ehk siis see pole otsene kodanikuühiskonna reageering, vaid poliittehnoloogiline manipulatsioon võimuesindajate poolt,” kirjutab Kivil.

Taas täielik prohmakas – Soomes on võimul sotsid ja äärmusrohelised, kelle poliitilisse agendasse ongi kirjutatud proletaarsete juurte rõhutamine, Eestis aga polegi isegi rikkamas eliidis eriti mitte kedagi, kes poleks alustanud sotsialismis või varakapitalismis ehk loonud midagi oma mõistuse ja kätega.

Täielik vasakliberaalsus ilmneb “ajaloolase” järgnevast jutust: “Soome on Eestist enam arenenud ja sealne kodanikuühiskond suudab riigivõimu paremini tasakaalustada, mis on toonud sinna seetõttu rohkem vabadust ja rikkust. /…/ Suurem rohujuure tasandil vabadus väljendub ka Soome välispoliitikas, mis on pragmaatilisem ja pole enam seotud nii väga minevikuga. Sellest tuleneb suur poolehoid Euroopa integratsioonile, parem arusaam rahvaste rändamisest ja mitte nii kartlik suhtumine Venemaasse.”

Kivil peab Soome edu aluseks rahvaste rändamist, mis tõi riigile nii Turu pussitamise kui Oulu vägistamised ja mis on vasakvalitsuse vastas tõstnud populaarsuse tippu immigratsioonivastased Põlissoomlased. Kui selline polariseerumine on kodanikuühiskonna tunnuseks, siis jäägu see vasakliberaalide südametunnistusele.

Lisaks soovitab Kivil vähemalt kaude mitte rõhuda ajaloole ehk Eesti puhul rahvusriigi õigusjärgsusele – sellest globalistid unistavadki. “Mitte-nii-kartlik” suhtumine Venemaasse on väga küsitav Kremli agressiivsuse ja venelaste kinnisvaraostude valguses Soomes. Euroopa integratsioon aga tähendab pehmemalt võttes näiteks seda, et Soome mürkroheline vasakvalitsus pingutab kõige rohkem üle kliimapaanikast tekkinud majanduste kliimaneutraalses kinnikeeramises.

Kogu Kivili heietust pole mõtet edastada, eks ta üks vasakpoolne lurr ole. Ära võib veel märkida tema sõnu: “Tänu Euroopa integratsioonile on viimastel aastakümnetel see (riigi) ülemvõim kadumas, rohkem on hakanud tekkima sõltumatuid algatusi, mis on meid toonud lähemale Lääne-Euroopale. Sellega on kaasnenud märkimisväärne inimeste vabaduste kasv ühiskonnas.”

Kui Kivil peab vabaduseks “euroopalike väärtuste” vohamist, vähemuste agressiivseid ristikäike ning kapriiside ja pretensioonikuse esileseadmist, siis need liberaalsed “vabadused” kavavad tõesti mühinal. Ainult et need piiritud vabadused hakkavad üha enam sisse sõitma teiste inimeste ja ühiskonnagruppide vabadustesse. Seega on “ajaloolase” heietus taas üks propagandistlik soust puhtal laudlinal.

Kommentaarid

One commentOn Karl Kivil on Eestist kui Põhjamaast kirjutades unustanud, et ajaloolane ei saa samas olla ka ideoloog

  • Avatar

    Täielik vasakpoolse liberalisti ila.
    Soome on “arenenum”, sest soome polnud nõukogude liidus, aga üldiselt on soomes asjad majanduslikult hapud, rikkusest on seal raske rääkida (kui “ajaloolane” ei pea silmas multikulti düstoopiat mis sealt vastu vahib) ja varsti ta kolinal kokku kukub. Seda kõike on ta eelkõige oma sotspoliitika tõttu ning riigi arvel elavate aafrika ja lähisida raketiteadlaste tõttu.
    Mis kõige enam ärritab, siis sellist propagandaüllitist avaldatakse minu kui maksumaksja rahade eest.
    Lõpetaks selle ERR saasta riikliku rahastamise äkki? Mina ei ole nõus oma taskust maksma vasakdebiilide palavikuliste lällutuste avaldamise eest.

Kommentaarid on keelatud

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused