Karl Olaf Rääk: alkoaktsiisist, kainelt ja loogiliselt

ALKO 1000 hinnad Valka poes räägivad enda eest.

Kolumnist Karl Olaf Rääk analüüsib valitsuse alkoholipoliitikat, mille vastukajades on tema hinnangul tunda hüsteeriat.

“Uus valitsus kavatseb alkoholi aktsiisi mõnevõrra vähendada. Põhjus on lihtne ja loogiline – praegu kaotame sadu tuhandeid eurosid Läti osturallile, teisalt oleme ilma soomlaste poolt siia jäetud rahast, mis pole samuti üldse väike. Kusjuures, Lätist ostetud alkohol on siinset tarbimist pigem suurendanud.

Nagu arvata oli, on meil teatud seltskonnad, kellele loogilised ja kained otsused  teps mitte ei meeldi. Pean siinkohal silmas Sotsiaalministeeriumi, Tervise Arengu Instituudi, arstide esinduste jm. autoriteetseid arvamuse avaldajaid.

Selle kreeka nutukoori laul on ühtaegu kurb ja samas kentsakas. Nad väidavad nimelt, et veidi soodsam alkoholi hind põhjustab epideemilise lausjoomise ja rahva väljasuremise. Unustatakse sealjuures, et reaalselt juuakse praegu rohkem kui enne, sest Lätis tuuakse suuri koguseid, kuid see tarbimine ei jõua ametlikku statistikasse. Unustatakse see, et oluline osa meie varasemast statistilisest tarbimisest toimus teisel pool Soome lahte. Ignoreeritakse kõike, mis palgaliste alkovõitlejate teooriatega kokku ei passi.

Meile tuuakse pidevalt näiteks Soomet, kus asjad on nii või naa. Aga Soome või Rootsi oma puritaanlik- sõgedate reeglitega ei ole ju kogu maailm! Näiteks Kesk- ja Lõuna-Euroopas on alkohol suhteliselt vabalt saadaval, kohati ööpäev läbi. Lisaks on seal alkohol sissetulekutega võrreldes üliodav.

Kas keegi saab tõsimeeli väita, et seal on maapind kaetud ennast surnuks joonud inimeste laipadega, mille ümber kärbsed sumisemas? Ei. Pigem vastupidi, riikides, kus alkoholi kättesaadavust karmilt piiratakse, on alkoholism ja alkosurmad märksa tõsisem probleem kui seal, kus asju rahulikult ja kainelt võetakse. Keelatud vili on magus. Kus alkohol on vabalt saadaval ja elu normaalne, tarbitakse seda mõõdukalt. Ängistavate piirangute kütkes olevas ühiskonnas juuakse end aga igal võimalusel pildituks.

Vastamata on kõige tähtsam küsimus: miks inimesed joovad? Ennetajate stampvastus on, et juuakse, sest alkohol on silma all. Et kui me keelame reklaamid, ajame hinna lakke, paneme pudelid poes peitu, siis riigialamatest ullikesed unustavad selle ja pöörduvad tervisliku keefiri ning ristpistes tikkimise manu. Paraku, võtted mis toimivad lasteaia sõimerühmas, näiteks mänguasja silma alt ära tõstmine, ei toimi täiskasvanute ühiskonnas mitte.

Varem või hiljem peame otsa vaatama faktile: selline joomine, mida võib tervisekahjustusega seostada, on mitte lõbus mäng, vaid valu tuimendamine. Inimene ei võta valuvaigistit niisama enda lõbuks. Ta võtab siis, kui kusagilt valutab. Sealjuures, valutada võib mitte ainult varvas või pea, vaid ka hing.

Lapsehoidjariigi lahked kasvatajatädid võivad küll öelda, et valuvaigisti tarbimine on tervisele kahjulik, mine parem metsa jalutama. Aga kui inimesel on valu, siis selline manitsemine teda ei aita. Ta läheb ja otsib midagi sellist, mis aitab valu leevendada. Võib-olla kahjulikumat, kui algne valuvaigisti oligi.

Räägiks nüüd natuke sellest, millest tunnelnägemisega spetsialistid kõnelda ei soovi. Räägime mõnuainetest ja sõltuvusest.

Spetsialistid väidavad, et mõnuaineid tarbitakse lusti pärast ja tarbitakse seni, kuni aineid käest ära ei võeta. Võib-olla osaliselt on neil õigus. Aga faktid räägivad pigem seda keelt, et mõnuainete, sh. alkohol, tarbimine sõltub suuresti keskkonnast.

Läinud sajandi keskel viidi läbi katse, kus rotid suleti tillukesse tühja puuri. Joogiks sai valida kas puhta vee või morfiinilahuse.Peale morfiini mekkimist jäi rott põhiliselt seda manustama, kaotades huvi ülejäänud maailma vastu.

Sealt saadi teadmine, et kui mõnuaine on kättesaadav, siis seda tarbitakse ja jäädaksegi tarbima. Millest loogiline järeldus, et ainus viis mõnuaine tarbimist lõpetada on selle kättesaamatuks tegemine.

Sellele loogikale põhineb kogu tänapäevane mõnuainetega võitlemine, kaasa arvatud alkoholisõda.

Siiski tekitas see katse mõnes teadlases kahtlusi. Kuna rotid elasid üksinda tillukeses tühjas puuris, siis äkki ei olnud sõltuvuskäitumise taga mitte morfiin, vaid hoopis troostitu elukeskkkond? Kahtluste hajutamiseks sooritas kanada psühholoog Bruce K. Alexander koos kolleegidega katse, mis sai Rottide Pargi nimetuse.

Rottide Park oli suur ala, mis oli varustatud kõigega, mida üks rott õnnelikuks eluks vajas. Seal elasid ka teised rotid, kellega sai volilt suhelda. Rottide Pargis sai iga näriline elada täisväärtuslikku rotielu.

Samamoodi nagu eelmises katses, sai vabalt valida kas tavalise puhta vee või morfiinilahuse vahel. Seekord olid tulemused hoopis teistsugused. Rotid küll proovisid morfiini, aga loobusid sellest ja jõid edaspidi põhiliselt puhast vett. Isegi need rotid, keda mingi aeg hoiti väikeses puuris ja joodeti morfiiniga, hakkasid Rottide Pargis vett tarbima, kuigi morfiin oli vabalt saadaval.

Rotid pole muidugi inimesed. Aga üsna sarnane lugu juhtus USA sõduritega Vietnami sõja ajal. Sõjatandril oli suurem osa neist pidevalt mingi mõnuaine mõju all, et seal psüühiliselt vastu pidada. Peale kodumaale naasmist oleks võinud arvata, et nad jätkavad mõnuainete tarvitamist. Reaalselt jäi narkootikumide küüsi vaid väike protsent. Enamus sai oma eluga järje peale, neil tekkisid töökohad, suhted, hobid ja huvi reaalsuset põgenemise vastu kadus.

Arvan, et ka siin Eestimaal on piisavalt inimesi, kes on raskel eluperioodil sügavalt pudelipõhja vaadanud, kuid elujärje ja suhete paranemisel alkoholi vastu liigse huvi kaotanud. Ja puuduva huvi korral pole vahet, kas pudel on natuke kallim või odavam.

Siin on meie valitsusele suur mõtlemise koht.

Pudelite peitmise ja hinna taevasse kangutamise asemel tuleks lõpetada inimeste survestamine ja arulagedate hoolealustena kohtlemine. Mõne puritaanist hobidiktaatori sõge pressing mõjub pigem alkoholismi soodustavalt, kuna suurendab inimeste abituse, masenduse ja lootusetuse tunnet, tekitab viha ja trotsi.

Kui me tõesti tahame tervisele kahjulikku alkoholi liigtarbimist vähendada, siis peaksime keskenduma sellele, et inimestel oleks Eestimaal hea elada. Siis kaob paljude liigne alkoholihimu juba iseenesest. Kaine ja arukas alkoholipoliitika on üks osa normaalsest elust.”

Kommentaarid