04.01.2019
Karl Olaf Rääk
Sellest, et niinimetatud kompakt meile kohustusi kaasa toob, ei kahtle enam keegi. Lepingus on rida punkte, mis nõuavad konkreetseid tegusid ning igal punktil on küljes hinnalipik. Täpseid kulusid ei suuda keegi ennustada, küll aga võime kindlad olla, et jutt ei käi mitte kümnest eurost, vaid summad on viie- ja kuuekohalised.
Alustame kõigepealt käesolevast olukorrast. Me pole kunagi elanud nii hästi kui praegu, ütlevad võimulolijad. Seda võib uskuda, sest võimuesindajad pole tõesti kunagi nii hästi elanud, Eesti riigi eelarves pole kunagi nii palju raha olnud kui praegu.
Riigi ülevoolav rikkus ei paista aga rahva poole suunatud tegevuses välja. Raha ei jätku kõige elementaarsemate teenuste jaoks. Haiglate osakondi suletakse, ravijärjekorrad on üüratud, politsei on nähtamatuks optimeeritud, kinni pannakse koole, postijaoskondi, Lelle-Pärnu raudteelõik. Päästeteenistus muutub järjest enam vabatahtlike hobiks, jällegi kroonilise rahapuuduse tõttu.
Ja nüüd, keset sellist finantsdraamat, astub areenile rändepakt koos oma kulukate nõudmistega. Muidugi, siinkohal teatavad euroentusiastid, et me ei pea üldse muretsema, migrandid ei soovigi Eestisse asuda, nemad eelistavad rikkaid ja suurte sotsiaaltoetustega riike, nagu Saksamaa või Rootsi. Kuigi, isegi nemad ei saa eitada, et rändeleppega nõutavaid süsteeme ja organisatsioone peame me ikka finantseerima, isegi siis kui siia ükski immigrant ei tule.
Veelgi enam, pagulaste pirtsakuse probleem ei ole Euroopa ametnikele märkamatuks jäänud. Sunniviisiliselt ääremaadele küüditatud migrandid ei taha kuidagi püsida seal, kuhu neid määrati. Seepärast on eurokoridorides liikumas eelnõu, mis peaks garanteerima immigrantidele ühtsed elustandardid üle terve euroliidu. See tähendab, et hoolimata kohalike elanike elujärjest, immigrant peab olema kindlustatud samasuguste hüvedega nagu Saksamaal.
Millistest vahenditest suudavad vaesevõitu ääremaad, nagu Eesti, sisserändajatele sellised elutingimused luua? Esimene vastus on kindlasti, et Euroliit nõuab, Euroliit annab ka vahendid. Osaliselt on see muidugi õige, eks mingis osas Euroopa liit ka eraldab vahendeid, vähemalt alguses. Kui me arvestame praeguseid trende ja Euroliidu salakavalust asjade ajamisel, siis võime üsna kindlad olla, et mingil hetkel, kui immigrante juba nii palju koos on, et nende nõudmisi ei saa ignoreerida, siis jääb ülalpidamise kohustus täielikult asukohariigi õlule.
Siiamaani on riigi bilansi tasakaalus hoidmiseks olnud kaks vahendit: maksude tõstmine ja riigi teenuste koomale tõmbamine. Aga kui me ei saa enam makse kergitada ja kokku tõmmata pole samuti midagi, peale hiigelsuureks paisunud riigiaparaadi enda?
Aktsiisikaupade müügi langus annab märku, et maksustamises oleme jõudnud taluvuspiiri lähedale. Edasine maksude tõstmine, mis paraku on praeguste võimupoliitikute ainus idee, tooks kaasa maksulaekumiste kasvu peatumise ehk siis maksude tõstmisest raha juurde ei teki. Meil on olukord, kus rahvas on maksudega tühjaks pigistatud nagu sidrun, aga riigil on ikkagi raha vähe.
Riigi kulupoolelt pole ka kuigi palju vähemaks võtta. Võime muidugi korrakaitse, hariduse, sotsiaalkindlustuse, tervishoiu ning riigikaitse miinimumini optimeerida, ikka jääb rahapuudus kummitama. Kokku tõmmata võiks muidugi ka riigiaparaadi kulusid, kuid praktikas on see kõige viimane koht, mille kallale minnakse.
Loogiline järeldus eelnevast on, et arukas lahendus puudub. Rändepakti ja Euroliidu nõuete täitmine saab toimuda vaid kohalike elanike arvelt. Nende nõuete täitmine käib objektiivselt Eesti riigile üle jõu. See aga ei tähenda, et neid nõudeid täita ei üritata, tuues sellega kaasa palju häda ja viletsust. Kannatavad eelkõige meie oma riigi elanikud, esmajoones pensionärid ja lastega pered. Kui riik ei ole võimeline võetud kohustusi täitma ja valida on kas täita rahvusvahelise lepingu nõudeid või hoolitseda kohaliku elaniku eest, siis võime päris kindlad olla, et kõigepealt täidetakse kaugemalt ja kõrgemalt tulnud käske.
Andrus Ansipi poolt kunagi välja reklaamitud rikkuse asemel saame euroorjuse, kus põliselanikud peavad ise vaatama, kuidas eluga hakkama saavad. Maksuraha ja riigi aur läheb aga euroimmigrantide ja euroametnike europaradiisi ülal hoidmiseks. Jätkem see meelde, kui märtsis valimiskastide juurde läheme. EKRE on ainus erakond, kes sellele hullumeelsusele vastu seisab.
Ja kui kohtate mõnd toredat vanainimest, kes lubab sotsi, reformi- või keskerakondlast valida seetõttu, et too on isiklikult sümpaatse moega, siis soovitage järele mõelda. Kas too sile poliitik ikka on sama meeldiv edasi, kui ta osa pensionist ära võtab, hinnad veel kõrgemaks ajab ja lisaboonusena tänaval käimise eluohtlikuks muudab? Rahva arvamusest üle sõitva ja arulagedaid kohustusi võtva võimukartelli otsused ähvardavad meid just sellise tulevikuga.
Karl Olaf Rääk on Riigikogu valimiste kandidaat ja EKRE majandustoimkonna liige