09.12.2018
Karl Olaf Rääk
Kirjutama ajendas mind J. Tiiroja (SDE) poolt kirjutatud ning 5. detsembril 2018 Äripäevas avaldatud arvamuslugu, milles oli mitmeid vaieldavaid seisukohti.
Alustaksime ehk palju kirgi kütnud rändepakti vastasest meeleavaldusest, kus vihane rahvamass olevat kedagi tümitanud, peksnud, löönud rusikate ja jalgadega, jalge alla tallanud. See omakorda tõestavat seda, et meeleavalduse korraldajad on kohalikku poliitikasse toonud varjamatu vägivalla.
Reaalsuses tungis seni rahulikult kulgenud meeleavalduse käigus lavale ebaadekvaatselt käituv eurosaadik, kes alustas rüselust, mille käigus ta libastus ning kukkus. Seejärel tiriti provokaator lavast eemale, ühtlasi andes talle ühe kahetsusväärse, samas sümboolse jalahoobi tagumikku. Kuna segaduse tekitaja kogu intsidendi vältel naeris, siis võime eeldada, et häda ta ei saanud,vaid viibis pigem psühhedeelses seisundis.
Sellised on faktid, mida igaüks võib Internetis olevatelt videolõikudelt kasvõi aegluubis ja sekundhaaval üle kontrollida.
Nüüd, eestlaste väidetav võõraviha. Kui mujal kultuurides on tõesti muulasi taga kiusatud, siis siinmail on aastasadu kõigiga suhteliselt rahulikult koos elatud. Ka praegu on reaalsete konfliktide arv praktiliselt olematu. Juhtub küll üksikuid halvasti ütlemisi, kuid need võib asjaosaliste ebakaine oleku ja puuduliku lastetoa arvele kirjutada. Linnalegende, nagu kellegi kividega pildumine, ei ole mõtet puudutada.
Kuigi, isegi seda luiskelugu esitletakse nagu väärikat tõendit eestlaste lõõmava võõraviha kohta.
Mitte keegi ei ole selle vastu, et Eestisse tuleksid kvalifitseeritud välisspetsialistid Euroopa Liidust, USAst või Jaapanist. EKRE majandusprogrammis on selle tarvis ette nähtud sotsiaalmaksu lagi ning lihtsustatud asjaajamine spetsialistide jaoks, kes on piisava palga ning ajaliselt piiratud töölepinguga. Kõik
asjalikud ja Eesti arengusse panustavad inimesed on Eestisse teretulnud. Olgu nad siis programmeerijad, jalgpallurid, kokad, õppejõud või muud spetsialistid. Euroopa Liidu sees kehtib ju tööjõu vaba liikumine.
Küll aga ollakse selle vastu, et tuua Eestisse kvalifitseerimata kolmandate riikide kodanikke. Veelgi enam, keegi ei soovi seda, et Eesti saaks kontrollimatu inimkaubanduse sihtriigiks. Või siiski, tundub nagu keegi seda siiski soovib, nagu näiteks meie liberaalsed ja sotsialistlikud poliitikud?
Nad kinnitavad, et rändepaktist keeldumisega astuksime me ühte ritta tagurlike, mahajäänud riikide ja Venemaaga.
Rändeleppest on keeldunud sellised riigid nagu USA, Austraalia, Austria, Itaalia, Šveits, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Iisrael, Bulgaaria. Keeldujate nimekiri järjest pikeneb.
Tulised rändeleppe pooldajad on aga mitmed rahvastiku ülekülluse all kannatavad arengumaad ning, üllatus-üllatus, ka Venemaa. Igaüks võib ise otsustada, kumba meeskonda ta meelsamini kuuluda tahaks. Ja uskuge, kui Venemaa millegagi liitub, siis on tal alati mingi laiem salajane eesmärk, mingi kuri kavatsus oma naabrite suhtes ja seda peaksime alati silmas pidama.
Huvitav areng on toimunud rahva suhtumises. Kuigi võiks arvata, et massiivne faktide väänamine massimeedias ja juhtivate poliitikute poolt toob kaasa konservatiivide populaarsuse languse, siis reaalses elus on toimunud vastupidine. See näitab, et inimesed suudavad tõel ja valel vahet teha ning oma peaga otsustada. Mis omakorda tähendab, et meil kõigil on lootust paremale tulevikule.