Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Karl Olaf Rääk: suur keelesõda ja väiksemad sõnalahingud

-
02.04.2019
Karl Olaf Rääk
© UU

Mida aeg edasi, seda jõulisemalt saame tunnistajaks sellele, kuidas uudissõnade asemel pööratakse teada-tuntud sõnad pahupidi ja esitletakse täiesti korralike ja kasutuskõlblikena.

Pealtnäha selged ja üheselt mõistetavad terminid on saanud senituntule vastupidise sisu. Üks eredamaid näiteid on viimaste nädalate lingvistiline superstaar: „valetamine“.

Eelnevate inimpõlvede jaoks on sõna „vale“ üldiselt tähendanud tõele mittevastavust, ebatõde, kuulaja teadlikku eksitamist.

Nüüd on aga meie meediaruum täis sõnumeid, kus täie tõsidusega väidetakse, et kõik, kes mingilgi moel meile peale surutava Hea Uue Ilmaga nõus pole, on valelikud valetajatest valetajad. Ükskõik kui kindlad ja kontrollitavad faktid kuulutatakse silmagi pilgutamata valeks. Ja mida kindlam tõde on, seda suurema valena seda esitletakse. Ja vastupidi- mida absurdsema õlgmehikese suudab keegi verbaalselt valmis maalida, seda reaalsema koletisena seda demonstreeritakse.

Raamatus „1984“ kirjeldas George Orwell sünget tulevikuühiskonda, kus keel on üks inimeste allutamise vahenditest. Ja võtted olid seal samasugused: üldtuntud tõdede eitamine, tuntud reeglite minema pühkimine, oluliste sõnade tähenduse vastupidiseks pööramine, inimese teadvuses teatud mentaalse vaakumi tekitamine, mille sai täita Partei tahe.

Kirjanik ei lasknud sealjuures isiklikul fantaasial lennata. Tema raamat sündis insipireerituna tollel ajal võimutsenud totalitaarsete režiimide tegudest. Keele vägistamine ja väänamine, ideaalis täielik mõttekontroll, on alati olnud totalitaarse võimu üks eesmärke.

Sama kehtib ka praegu. Kõik need Tagurpidi-Antsla keeleuuendajad, kes naerulsui ja õhetavpõsi meile Hea Uue Ilma müügitööd teevad, on tegelikult ebainimliku, totalitaarse režiimi eelsalgad. Oma maailma parandamise õhinas ja kõrvade vahel hõljuvas fluidumis ei saa nad kahjuks arugi, kelle asja nad ajavad.

Aga piisab teooriast, nüüd natuke praktilist juttu ka. Vestlustes kõlab ohtrasti nurinat selle üle, et konservatiivide kohta räägitakse uskumatult palju valet vanas tähenduses ehk siis avaldatakse
tõele mittevastavaid sõnumeid. Et kuidas ikka niimoodi saab.

Selle asemel, et oma närvirakke kulutada tulutu juurdlemise ja porisemise peale, tuleb mõista, et vastandlikud ja näiliselt ebaõiged väited on uuskeeles igati tõesed ja loogilised. Need tähendavad, et kritiseeritu maailmapilt ja sõnavõtud ei meeldi kriitikule. Need tekitavad kriitikus halva tunde. Kui miski kriitikule ei meeldi, siis järelikult on see vale.

Selge mõistusega inimene ei suuda näiteks aru saada, kuidas saavad konservatiivid olla üheaegselt Kremli agendid ja natsimeelsed fašistid. Uusinimeste jaoks on see aga päevselge. Kui niimoodi tundub, siis nii ongi. Punkt.

Et normaalsete inimeste elu veidi lihtsamaks teha, panin kokku põgusa sõnastiku, mis võimaldab uusinimeste mõtteavaldusi kergemini mõista.

Vasakul on vanakeelne mõiste, paremal see, mida see mõiste uuskeeles tähendab.

valetaja – tema jutt ei meeldi mulle
nats – tema jutt ei meeldi mulle
fašist – tema jutt ei meeldi mulle
Kremli käsilane – tema jutt ei meeldi mulle
putinist – tema jutt ei meeldi mulle
stalinist – tema jutt ei meeldi mulle
Hitleri austaja – tema jutt ei meeldi mulle
rassist – tema jutt ei meeldi mulle
äärmusparempoolne – tema jutt ei meeldi mulle
rahvusradikaal – tema jutt ei meeldi mulle
neonats – tema jutt ei meeldi mulle
marurahvuslane – tema jutt ei meeldi mulle
ksenofoob – tema jutt ei meeldi mulle
naistevihkaja – tema jutt ei meeldi mulle
homofoob – tema jutt ei meeldi mulle
vihkaja – tema jutt ei meeldi mulle
rahva lõhestaja – tema jutt ei meeldi mulle
kuri inimene – tema jutt ei meeldi mulle
terrorist – tema jutt ei meeldi mulle
tagurlane – tema jutt ei meeldi mulle

Kõik on selge ja loogiline, kas pole?