16.10.2021
Päikesetõusuvalitsusest sai aastaga küünlavalgusvalitsus. Pilt on illustratiivne.
Võim on magus ja EKRE populaarsus tõmbab ligi pehmelt öeldes “igasuguseid” inimesi. Paraku on sellised “igasugused” inimesed ka kohalike omavalitsuste valimisnimekirjades ja sõkalde eest pärlite välja sõelumine jääb valijate ülesandeks. Eesti tänase poliitika suurim probleem on kogum omadusi, mida kirjeldab ehk kõige paremini sõna “eidestumine” ja nii on see “igasuguste” inimestega tunginud ka EKRE ridadesse.
Küll aga tuleks “igasugused” inimesed hoida võimu juurest nii kaugel kui vähegi võimalik ja see ülesanne langeb esimeses järjekorras valijatele. Keegi ei saa kellelegi ette kirjutada, keda valida, iga inimene peab selle otsuse langetama oma tõekspidamiste pealt. Nii ei saa üheselt öelda, et ärge valige karjääripoliitikuid ja “kolhoosiesimehi”, sest mõned neist on osutunud kõiges igati eesmärgipäraseks. Pärlite sõkalde eest üles leidmine jääb alati valijate ülesandeks.
“Eidestumine” hävitab nii kultuuri kui rahvuse ja riigi
Küll aga on olemas üks tüüp inimesi, keda peaks iga aus konservatiiv – inime, kes hoolib Eestist – jälestama ja eirama. Need on “eidestunud” mehed ja naised.
Määrangul “eidestumine” on küll küljes tugev sooline naelaauk, kuid paraku pole sellele Eesti keeles võrdse kaaluga kaksikvalikut. Eidestumine on pea täppisteadusena mõõdetav suurus ja see tähendab ühelt poolt limukalikku, iseloomutut, kõik-on-ilgelt-tore ja kõik-inimesed-on-head-ning-targad “tapvat ükskõiksust” kõige tegelikult hea ning üleva suhtes ning teiselt “suure ahviarmastuse ja hoolimise” sildi all nõustumist viimasegi progressiusu hullusega.
Korrates: eidestumine ei ole ainult naiste probleem. Küllalt on mehi, kes on rohkem “eided” kui seda on mõni proua. Põhimõttelage eidestumine kuulutab turma Euroopa Liidule ja see on juba mõjunud laastavalt Eesti kultuuri- ning haridusvallale.
Eelpooltoodule lisaks võib meelde tuletada George Orwelli:
Winstonile olid vastumeelsed peaaegu kõik naised, eriti aga noored ning nägusad. Just naised, ja eeskätt noored naised, olid Partei kõige fanaatilisemad pooldajad, loosungineelajad, vabatahtlikud nuhid ja ketserluse väljanuuskijad.
Kuulus Ühendkuningriigi kirjanik jagas ära midagi olulist: piisab ainult kui vaadata, kes on täna MTÜ-tööstuse käilakujud ja ideoloogid, meie paljukannatanud kodumaa “staar-aktivistid”. Need on fanaatliselt progressi uskuvad noored – või ennast nooreks pidavad – naised ja eidestunud mehed.
Poliitikust “eit” on kurjuse kehastus
Kui üksikisiku tasandil ei tee üks “eit” ehk väga palju halba, siis poliitikas saab neist puhas kurjus. Üks “eit” päästis oma “wir schaffen das`iga” 2015. aastal valla massisisserändekatastroofi, mis lõpeb pigem varem kui hiljem siinsamas Euroopas suurema kaklusega.
Eidestunud Eesti haridusministeeriumi jaoks pole enam niivõrd oluline laste õpetamine – arvutamise- ja kirjaoskus on Eesti koolisüsteemis hääbuvad kunstid – kuivõrd “uue inimese” ehitamise ajupesu.
Tänu eidestumisele on “hea” kujutava kunsti ja kirjanduse tähendus muutunud häguseks ning peamiseks “uue hea kunsti” mõõdikuks on kuulekus progressiusule. Häid raamatuid kirjutatakse ja suurepäraseid kunstiteoseid muidugi (veel) luuakse, aga valdav on ängi tekitav, ilma igasuguse kvaliteedita progressiusu ideoloogiast läbi imbunud, heal juhul keskpärane, looming.
Sotsaalministeeriumi juhtiv “eit” jagab sadu tuhandeid eurosid, ehk isegi miljonitesse küündivaid toetusi, MTÜ-tööstuse onkiloonidele, mis õpetavad Eesti lapsi ennast kohitsema ja kujundavad neist hea uue ilma/uue maailmakorra ehitamise löögirusikat.
Kõige sellise “mitmekesise headuse” kõrval on seesama “eit” eidelikust hirmust, rumalusest ja kes teab veel millest – oma osa on selles kindlasti ka mingit laadi vandenõul – keeranud Covidi-türanniaga kapitaalselt pea peale vähemalt kümnete, kui mitte sadade tuhandete Eesti inimeste elu. Õigemini, seda pole teinud ainult tema, aga see on saanud juhtuda, kuna tegemist on “eidega” ja sotsiaalministeerium on see “silotorn”, mis Covidi-agendat juhib. Kõige paremaks selle eidelikkuse iseloomustuseks on asjaolu, et ajal kui selle saamatus on maksumaksjale läinud maksma (kümneid) miljoneid eurosid, siis keeldub see jätkuvalt vastutust võtmast.
Eesti tänases valitsuses istuvad peamiselt “eided” ja nende kurjuse kirjeldamiseks pole vaja rohkem kui nimetada täisrelvastuses julgeolekujõudude saatmist koertega oma rahva vastu ja vaktsiinihuntat. Elik osutada nende kindlale kavale võtta vastu vihakõneseadus.
“Suur” poliitika algab kohalikest omavalitsustest
Kohalikes omavalitsustes on suure poliitika “eitede” välja sõelumine täna veelgi lihtsam. Need samad inimesed, kes korraldasid kaporatuuri toel võimupöörde, reetsid loomuliku abielu ja trambivad põhiseadusel, kandideerivad täna kohalikesse omavalitsustesse. Näiteks Pärnust rääkides, siis võimupöörde üks keskseid tegelasi, põhiseaduskomisjoni liikmest keskerakondlane Andrei Korobeinik ja reformierakondlasest Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Toomas Kivimägi tahavad mõlemad saada Pärnu linnapeaks.
Oleks siis asi ainult põhiseaduse jalge alla trampimises. Nii Kivimägi kui Korobeinik – ja kõik kõigi kohalike omavalitsuste reformi- ning keskerakondlased koos nendega – ihuvad hammast Eesti normaalsete perekondade poegade munadele ja tütarde rindadele. Mille poolt hääletavad Andrus Ansip, Urmas Paet ja Yana Toom Euroopa Parlamendis, selle kiidavad heaks ning viivad ellu Kivimäed ja Korobeinikud kohalikes omavalitsustes. Koos kõigi samade parteide libedate sellide ja preilide-prouadega, kes inimestele linnatänavate reklaamidelt vastu vaatavad. Eranditult. Need kõik usuvad tõsimeeli, et loodus eksib ja lapsed, kui mõnel MTÜ-tööstuse elik koolisüsteemi poolt ajupestud teismelisel selline mõte peaks pähe kargama, on vaja eluks ajaks sandiks teha.
Kui reformi- ja keskerakondlased päris ise Eesti inimeste poegade-tütarde suguorganite verega oma käsi ei määri, siis seisavad nad hea selle eest, et eidestunud koolisüsteemis neile õpetatakse, et oma soo muutmine – mis teeb inimese eluks ajaks invaliidiks – on ilgelt tore. Lisaks keelavad kivimägikorobeinikud ja nende parteikaaslased ära igasuguse sekkumise kui lapsel peaks oma soo muutmise “äge” mõte pähe tulema ja saadavad vanematele politsei kaela, kui need peaks üritama laste meelt parandada. Loetagu viidatud LKGB agendat, seal on kõik kirjas.
EKRE poliitik peab olema valmis “kaklema”, et inimesed ei peaks
EKRE poliitikud peavad olema valmis kaikaga viibutama. Seda selleks, et lihtsaid inimesi enam koju kinni ei pandaks, nad elatisest ilma ei jääks, neid kolmanda klassi kodanikeks ei kuulutataks ja nende lapsi ei väärastataks. “Eided” selleks võimelised ei ole ja seda ei taha. Alalhoidlikud “eided” voolavad kõigega kaasa, mis Eurokomissariaadist ette kirjutatakse. Üha totalitaaarsemaks muutuvas Euroopa Liidus on vabaduse ja põhiõiguste küsimused iga päevaga järjest tähtsamad ja nende kaitsmine algab iga hea tahtega inimese kodust ning kohalikest omavalitsustest.
Inimesed, keda volikogudesse valida, peavad olema esiti põhimõttekindlad. Eesti valimissüsteem on, kas siis paraku, või õnneks, selline, et ühe partei võimu pole niipea oodata. EKRE peab olema valmis tegema koostööd teiste poliitiliste jõududega, kuid inimesed peavad panema paika mingid põhimõttelised jooned. Kui mõni vakstiinisunni vastu kampaaniat teinud EKRE poliitik näiteks valitakse mõne suure haigla nõukokku, siis võiks vähemalt natukene uksi paugutada ja lärmata kui seal hakatakse vaktsineerimata töötajaid vallandama. Või kui keegi saab (abi)vallavanemaks-(abi)linnapeaks, siis võiks vähemalt teha kõva kisa kui omavalitsusse tahetakse elama istutada sadu-tuhandeid võõrast kultuurist pärit Euroopat ja eurooplasi vihkavaid inimesi.
Jah, võimu juures olles “saab rohkem ära teha”, aga “paadi kõigutamist” ei tohi karta. Möödunud jaanuaris sai näha, mida teised poliitilised jõud esimesel võimalusel EKREga teevad, ehk järeleandlikkusel on mõtet kui üldse, siis ainult teatud piirides.
Kui soovitakse vaba, põhiseaduslikku Eestit, siis ei tohi “eitesid” võimu juurde lasta. Progressiusklik “liberaalne konsensus” – kartelliparteid ja E200 – ei halasta mitte kellelegi, nemad ehitavad head uut ilma, milleks on vaja vana varemeid. Kohalikud omavalitsused on “suure” poliitika tagala ja mida suurem on seal kartelliparteide ja ühe säilitusaine toetus, seda tugevamad on need riigis. Ning vastupidi.
Ps E200 (sorbiinhape) nimi on päris hästi välja tulnud. Lubatakse ei-tea-mis “muutuseid”, aga projekti tegelik eesmärk on senise olukorra säilitamine. See säilitusaine ei võta EKRElt ära ühtegi kohta, küll aga trambib ringi esiti sortside, aga ka oravate mängumaal.”
Karol Kallas