Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kärsitu ja paindumatu Euroopa kliimapöördelises lõksus

24.12.2021
Urmas Espenberg

Maailma kliimapoliitikas on maad võtmas pragmaatilisem suund ning asja üheks initsiaatoriks olnud rohepaanitsev Euroopa kipub reaalses rohepöördes hoopis luuseriks jääma.

On see hea või halb, jäägu igaühe enda otsustada, kuid just selliseks kipuvad asjalood kujunema, sest covidist, lokaalsetest sõdadest ja massiimmigratsioonist räsitud maailm vajab kosumist ega ela kohe otsa sadavat rohešokki lihtsalt üle.

Glasgow kliimakonverentsile paljudes õhku saastavates eralennukites kokku kogunenud ja suuri sõnu teinud riigipead andsid sel moel sümboolse ja omamoodi silmakirjaliku sissejuhatuse üritusele, mida tituleeriti kui tähtsaimat kohtumist pärast Pariisi läbimurdelist kliimalepet.

Kuigi Šotimaa konverentsisaalides võngutati tähtsate nägudega rohkelt sooja õhku ja räägiti vajadusest võidelda inimtekkelise kliimasoojenemise vastu, siis tegelikkuses kumas suuriikide seisukohadest läbi soov keskenduda pigem oma majanduste turgutamisele ja inimeste heaolu tagamisele, kui kliimaambitsioonide täitmisele. Euroopa Liit paistis olevat paraku ainus sinisilmne kliimaidealist, nõudes ülikiiret rohepööret ja seda nui neljaks kasvõi konkurentsivõime kaotuse ning rahva heaolu arvelt.

Enne Glasgow kliimakonverentsi kõlasid meedias appikarjed, et Glagow olevat viimane võimalus päästa viie aasta eest Pariisis sõnastatud globaalne eesmärk hoida kliimasoojenemine pluss 1,5 kraadi piires. Selle saavutamiseks olid kümned teadlased, mõttekojad ja analüütikud joonistanud sadu teekaarte, mis jõudsid üsnagi erinevate järeldusteni – mida, kuidas ja millal peaks globaalne kogukond tegema, et eesmärki saavutada. Siin tuligi aga esile kõige suurem erinevus Euroopa „kõike on vaja teha ruttu ja palju“ lähenemise ning paljude teiste riikide märksa tasakaalukamate ning majandusarengut enam väärtustavate poliitikate vahel.

Juba enne COP26 algust üritas maailma suurimaid tööstusriike koondav G20 suuresti Euroopa Liidu initsiatiivil sõnastada ambitsioonikat eesmärki loobumaks kivisöe kasutamisest energia tootmisel. Lõpuks aga ei suudetud selleski lõpuni kokku leppida, vaid jõuti välja üksnes lubaduseni vältida investeeringuid söejaamade ehitamiseks kolmandatesse riikidesse. Lisaks Hiinale, kus asub täna ligi pool maailma söejaamadest, ja mis plaanib 2030ndaks aastaks suurendada nende mahtu tänasega võrreldes veel kolmandiku võrra, oli resolutsioonile vastu näiteks Austraalia. Mis siis, et viimanegi on võtnud sarnaselt ELiga eesmärgiks jõuda siseriikliku kliimaneutraalsuseni aastaks 2050. Ikkagi kaitses Austraalia kiivalt oma suuruselt teise ekspordiartikli kivisöe nõudluse elujõulisust. Erilist silmakirjalikkust etendas aga antud küsimuses Euroopa oluline liitlane USA. Näis, et president Bideni jaoks on hoopis tähtsamad ees ootavad vahevalimised ja „söeosariikide“ hääled, mistõttu oli suurriik Glasgow’s nö söest väljumise küsimuses äärmiselt reserveeritud.

Sarnaselt paljudele teistele suurriikidele näib aina pragmaatilisemat kliimapoliitikat viljelevat ka ELi üks lähimaid partnereid Norra, kes pole veel kordagi mõista andnud, et kavatseks loobub oma tohutust naftaekspordist.

EL seevastu on otsustanud võtta teise kursi ning loodab läbi karmide abinõude nagu siseriiklike majanduste kurnamine ja koos sellega paraku ka rahvusvahelise konkurentsivõime langetamine, jõuda ennaktempos nn pühade kliimaeesmärkideni. Peamiseks tööriistaks selles strateegias on olnud paljukiidetud (või -kirutud – sõltuvalt vaatepunktist) ELi heitkogustega kauplemise süsteem ETS. Võib vaielda selles osas kui palju tänaseid rekordilisi energiahindu mõjutab CO2 kvoodihind, kuid igal juhul on selge, et hetkel valitsevat hinnataset ennustas Euroopa Komisjongi alles 2030ndaks aastaks. Tänastest rekordkõrgest ETS kvoodihindadest võidavad aga vaid turul spekuleerivad finantsinvestorid, samas kui taastuvenergiatööstus, tavaline kodanik ning ELi majandus tervikuna kaotavad sellest märgatavalt.

Äärmiselt asjatundmatu ja kohatu näib olevat ka praeguste EL juhtide arvamus, et äärmiselt kõrge CO2 kvoodihind kuidagi kiirendaks rohepööret. Kõrge kvoodihind ei pane tuulikutehaseid ega uusenergiaallikatele erinevaid hinnalisi ja piiratud saadavusega metalle töötlevaid tööstusi kiiremini kerkima. Tänased pudelikaelad globaalsetes tarneahelates ja hüppeliselt tõusnud energiahinnad tähendavad hoopis seda, et ELi taastuvenergiatööstused ei suuda isegi oma eelmiste aastate tootmisvõimsusi hoida, rääkimata nende järsust tõstmisest. Taani tuulikugigant Vestas on sellel aastal koguni kaks korda pidanud oma tootmismahtusid alla hindama. Turud on olnud armutud ja ühe maailma suurima tootja aktsia hind on langenud aasta algusega võrreldes 33%. See aga näitab, et lootus kõrgetest CO2 kvoodihindadest kui rohepöörde võluvitsast, ei päde. Reaalsust eitava ja vigu mittetunnistava Euroopa Komisjoni suutmatus ähvardab hoopiski hävitada ELi tööstuse ja tema majanduse konkurentsivõime. Sealjuures toomata kaasa ka lõppeesmärgi e kliimavõidu saabumist. Seega täielik lose-lose stsenaarium, mille realiseerumist ei tahaks küll kuidagi näha.

Euroopa Liidu stiilis majandust kurnavat kvoodikaubandust pole praeguseni rakendamas mitte ükski teine riik maailmas. Tõsi, viimasel ajal on siin siiski midagi toimumas. Maailma suurim atmosfääri saastaja Hiina alustas sellel aastal oma emissioonikaubandusega. Teine Kagu-Aasia suurvabrik Indoneesia on sarnaseid plaane tutvustanud. Kuid mainida tasub seda, et Hiinas on kvoodihind umbes 10 korda madalam ja Indoneesia plaanib kehtestada maksu, mis on 30 korda väiksem kui ELi kvoodituru hetke hind. USA, India, Brasiilia ja paljud teised suured tööstusriigid pole isegi niikaugele jõudnud. On arusaamatu, kuidas EL näeb oma tööstuse tulevikku olukorras, kus samade riikidega konkureeritakse otseselt globaalsetel turgudel. Vestase näide tööstust valitsevatest raskustest on hoiatav – ELi kliimapoliitika on kabelimatsu andmas nendele samadele ettevõtetele, kes peaksid meile juba „müütiliseks“ muutuvat rohepööret võimaldama.

Tegelikkuses saavad kõik aru vajadusest vähendada CO2 kontsentratsiooni atmosfääris, erimeelsused tekivad aga selles, kuidas eesmärgini jõuda. Näiteks USA on oma plaanides palju rohkem rõhku pannud innovatsioonile ja võimalikele tulevikutehnoloogiatele, mis CO2-te atmosfäärist eemaldavad. Kui mõelda kas või sellele, et veel 15 aastat tagasi ei suudetud ette kujutada sellises mastaabis tuulikut, mille üks tiivaring suudab elektrit anda pea tervele linnajaole, siis on täiesti reaalne, et täna veel prototüüpidena eksisteerivad tehnoloogiad suudavad tulevikus efektiivselt õhus sisalduvat CO2-te vähendada. Tänane ELi tee kliimaneutraalsuseni on oma ressursimahukuse poolest aga üsna utoopiline. Nii näiteks tuleks vajalikus mahus tuulikute rajamiseks kasutusele võtta 40 korda enam ressursse, kui seni tuuleenergeetikas kasutatud on. Elektriautode puhul tähendab ambitsioonikate plaanide järgimine aga sisuliselt auto tootmiseks kasutatava energia ja kulumaterjalide duubeldamist võrreldes tavasõidukitega. Selliselt muutuva tööstussektori ülesehitamine pole ELi poolt ette nähtud tempoga lihtsalt võimalik, efektiivsusest rääkimata.

Tänast ELi kliimapoliitikat vaadates tuleb meelde vene legend Ivan Sussaninist, vene talupojast, kes juhatas vaenlased enda järel sohu, kus kõik oma otsa leidsid. Ainuke erinevus kuulsa legendiga seisneb selles, et kui kliimapoliitikas on EL juba kaelani sohu vajunud, siis teised riigid vaatavad uppuvat kaaslast kaugelt, vangutavad pead ja otsustavad oma sihtpunkti teistsuguse ringiga välja jõuda.

 

Urmas Espenberg, Tallinna linnavolikogu liige (EKRE)