Kas kodune iseotsustamine takistab kuidagi koostööd teiste rahvastega?

Miks ei saa Euroopa koostöö toimida ka suveräänsuse säilides?

Uute Uudiste kaasautor Priit Tali küsib lihtsa küsimuse – miks me mõnede arvates ei saa teha koostööd kogu maailmaga, otsustades oma koduseid asju seejuures ise?

“Püüdsin endale veelkord selgeks teha, milles seisneb hetkel põhimõtteline erinevus Euroopa Parlamendi moodustamise valikute vahel. Lugesin veelkord erinevate kandidaatide arvamusi, erinevate parteide programme ja muud.

Jättes kõrvale üldise vahu ja ilukirjanduse – mida kasutavad paraku muidugi kõik – koorubki välja see üks ja suur printsipiaalne vastuolu.

Rahvuslased soovivad, et Eesti (ja teised riigid) säilitaksid täieliku iseotsustamisõiguse oma siseasjade osas. Nad on veendunud, et üleeuroopaline, kõigile kasulik koostöö on täiesti võimalik ka suveräänsete liikmesriikide vahel.

Liberaalsed äärmuslased leiavad, et liikmesriikide iseseisvus on kurjast. Või siis vähemasti ei ole see kuigi oluline ning selle võib ohverdada, kuivõrd nad on veendunud, et üleeuroopaline koostöö on võimalik ainult liikmesriikide suveräänsuse arvelt.

Mina olen lihtne inimene ja ei pretendeeri globaalmajandusliku analüütiku staatusele. Ja minusuguseid on Eestimaal tuhandeid (Euroopas miljoneid). Nukker on, et meid on jäetud tarbima ainult loosungeid ning keegi ei vaevu asju lahti seletama.

Meiesugused ei suuda kuidagi aru saada, miks me ei saaks arendada igakülgset koostööd kõigi riikide ja rahvastega, jättes samas meile kõigile oma täieliku vabaduse koduseid asju ise määrata.

Lihtsal inimesel on alati lihtsam olukordi visualiseerida mõistetavate kujunditega. Kui ma mõtlen oma kodukülale, siis näen ja tean mitmeid üldtarvilikke asju, mida külaelanikud saaksid koos teha. Alates üldistest heakorratöödest ja lõpetades naabrivalvega. Need oleksid kasuks kõigile ja nende korralduse saab läbi arutada ning otsustada näiteks külakoosolekul. Ja selliste tegevuste edukuseks ei ole absoluutselt vajalik, et meie kõigi tubades oleks ühesugune tapeet, kõik sööksime tervislikku toitu või telliksime postkasti sama ajalehte.

Minu kodune olukord, sisustus, päevarežiim ja muu ei takista mind vähimalgi määral osalemast tervele külale olulistes ühistegevustes. Enamgi veel – ma ei kujuta ette, kuidas saaks külale kui tervikule kuidagigi kasuks tulla see, kui me kõik niidame muru päripäeva või teeme ühel ajal lõunauinakut.

Ja nüüd tulebki see lihtsa inimese jaoks raske moment. Kui ma kannan oma küla olukorra üle tervele Euroopale, siis tundub mulle, et põhimõte oleks justkui sama.

Mis ometi saaks pärssida meie suutlikkust olla võrdväärseks partneriks kõigile eurooplasetele, kui me oma kodus otsustame oma asju oma tahtmise järgi? Kas ühisraha väärtust, kaupade ja inimeste vaba liikumist ja muid vägagi kasulikke nähtusi tõepoolest kuidagi mõjutaks ja kahandaks see, kui üks pisike rahvusriik otsustaks oma kodused asjad siseriikliku vajaduse, mitte tsentraalsete direktiivide alusel? Ja kui sama teeksid kõik pisikesed, suuremad ja päris suured rahvusriigid?

Taas tunnistan enda piiratust ja möönan võimalust, et äkki selline omas kodus iseotsustamine mingil müstilisel moel mõjutabki koostööd teiste rahvastega. Aga MIKS meile sellest arusaadavas keeles ei räägita, ei seletata?

Rahvuslaste jutt on sel teemal lihtne ja rumalalegi arusaadav – rahvuslik iseseisvus EI MÕJUTA halvasti rahvusvahelisi suhteid ja üle Euroopa toimivad kasulikku koostööd. Selline seisukoht on mõistetav ja ei tekita küsimusi. Liberaaläärmuslaste vastupidine seisukoht (iseseisvus mõjub halvasti) tekitab koheselt küsimustetulva – miks, kuidas, mis moel, millega, kas ikka, mida, keda jne. Aga vastuseid … ei anna keegi.”

Kommentaarid