“Kaitsemaskide teema võtab kohati suisa ususõja mõõtmed. Osad usuvad, et maskid hoiavad meid kõiki hukatuse eest, teised aga vastupidi, et maskidest pole mingit kasu. On teadustöid, mis kinnitavad maskide peaaegu sajaprotsendist kaitsevõimet, ning on sama usaldusväärseid teadustöid, mille andmetel ei ole võimalik statistiliselt tuvastada erinevust maski kandmise ja mittekandmise vahel.
Tõde, nagu tavaks, paikneb kusagil vahepeal.
Viirus võib levida mitmel viisil, millest mask tegeleb põhiliselt õhu teel leviva nakkuse tõkestamisega. Koornaviiruse osake on niivõrd väike, et levib aerosoolina. Et mõista, mida see tähendab, on kõige lihtsam ette kujutada kas suitsu või hingeauru. See pilv, mis suitsetava või külmas õhus hingava inimese pea ümber hõljub, ongi aerosool.
Kui me maski ette paneme, siis ideaalis peaks mask kogu piisapilve kinni hoidma nii sisse kui välja hingates. Reaalses elus tulevad aga mängu nii psühholoogilised kui füüsilised erinevused.
On suur vahe, kas maski testitakse laboritingimustes, või sama maski kannab sada tuhat inimest, igaüks nii nagu oskab ja tahab. Laboris on mask tihedalt mõõteseadmesse surutud, reaalses elus asub kas lõua otsas või laperdab tuules. Naiivne oleks eeldada, et manitsemine sunnib inimmasse kaitsemaski näo külge kinni teipima. Arvestame ka seda, et korralikult filtreeriv mask takistab hingamist. Kui keegi väidab, et mask talle üldse ebamugavust ei valmista, siis suure tõenäosusega ei ole ebamugav ka viirusel, sest mask ei ole õhukindel.
Mask on üldnimetus. Maskil ja maskil on vahe.
Spetsiaalne, tihedalt ümber näo asuv kaitsemask (gaasimask) hoiab ära igasuguse gaaside liikumise mujalt kui läbi filtri, garanteerides sellega hea kaitse. Aga kui paljud meist käivad avalikes kohtades gaasimaskiga?
N95 märgisega meditsiiniline respiraator annab küllalt hea tulemuse, kuid selle juures on oluline maski kasutamine. Kui see ei ole hermeetiliselt vastu nägu surutud, siis pääseb õhk koos viiruseosakestega servade vahelt nii välja kui sisse. Selline mask kaitseb, aga ainult õigesti kasutades.
Lihtsamate maskidega, nagu kõige levinumad helesinised tekstiilmaskid, on juba kehvem lugu. Need ei istu piisavalt tihedalt ümber näo isegi hoolega sättides. Sisuliselt on need visuaalne sümbol, ninatilkade pidur, mitte viirusekaitsevahend.
Siin peitubki põhjus, miks maskikandmise nõue ei ole nakatumisi mitte kusagil vähendanud. Lihtsamat tüüpi ja lohakalt kantavad maskid ei hoia viiruseosakesi eemal ega saagi hoida. Samas tekitavad maskid võltsi turvatunde — kui muidu inimene mõtleks, enne kui rahvarohkesse kohta läheb, siis maskiga pole ju midagi karta, minu mask kaitseb mind. Ja hingataksegi ebaõnne korral viiruseosakesi sisse. Kusjuures, suurim ohupiirkond pole maskikandja näo ees, vaid kõrval, kuna väljahingatav õhk liigub kõige lihtsamat rada pidi ehk maski servade vahelt laiali. Kui paljud selle peale mõtlevad?
Ülaltooduga ei taha ma öelda, et maskide kandmisest tuleks loobuda. Kes tunneb, et mask teda kaitseb, kandku terviseks. Aga maskita inimeste ründamine jäägu küll kunagise natsi-Saksamaa rahvakombeks. Ilma maskita ja dekoratiivmaskiga kodaniku vahe on viiruse leviku mõttes minimaalne. Eriti katedraale meenutavates ostukeskustes, kus õhuruumi on inimeste arvuga võrreldes väga palju.
Inimesed, kes ennast ja teisi päriselt kaitsta tahavad, peaksid ka maskiga käituma nii nagu neil maski ei oleks – hoidma distantsi ja vältima mittevajalikke inimkontakte. Või siis hankima maski, mis tõesti kaitseb, mitte poliitkorrektse butafooria.”
Karl Olaf Rääk, kolumnist