Kas paradoksid juhatavad sisse (Ida-)Euroopa hõbeajastu?

Arvamus,
©Reuters/Scanpix
Ungari peaminister Viktor Orban.

Uute Uudiste kaasautor Kaspar Arro leiab, et Euroopa neoliberalismist puutumata kesk-ja idaosal on lootust saada mandri taassünni eestvedajaks.

“Euroopa on olnud sajandite jooksul maailma kultuurilise, teadusliku ja poliitilise korra keskmeks. Euroopal on olnud paremaid ja halvemaid aegu, kuid praktiliselt alati on maailma kultuuri- ja innovatsiooniveduriks mõni Lääne-Euroopa piirkond – olgu see siis Itaalia, Prantsusmaa või Inglismaa. 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi esimese poole edukaimaks ühiskonnaks on kahtlemata olnud Saksamaa, mis on trooninud sisuliselt maailma teaduse tipus, enne kui ta kahe järjestikuse maailmasõja abil tasalülitati.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Tänu Saksamaa purukspommitamisele ning saksa teadlaste röövimisele peale 1945. aastat sai maailma innovatsiooni keskuseks Ameerika Ühendriigid, mis aga on ise samuti võrsunud Euroopa traditsioonidest ja mille edasiviivaks osaks rahvastikus on just eurooplaste järeltulijad.

Külma sõja ajal aga sai Lääne-Euroopa jälle areneda rahus ning sealsed riigid ehitati välja heaoluühiskondadeks. Ameerika Ühendriigid arenesid teises suunas – kuigi rikkuseid inimese kohta loodi sama palju kui Lääne-Euroopas, lasti neil rikkustel jaguneda isevoolu teed ehk rikkus kontsentreerus vaid eduka vähemuse kätte. Seega aastakümnetega tekkis kaks üpris erinevat turumajandusliku aluspõhjaga ühiskonnamudelit – ameerikalik ning euroopalik.

1980ndad olid enamuse Lääne-Euroopa riikide jaoks õitsengu tipp. Hiljem hakkasid inimeste heaolu mõjutama uued trendid – esmalt neoliberalistlik majandusmudel, mis vastustas loodud hüvede õiglast jaotamist ühiskonnas ning keskendus finantseliidi huvidele (ka rahatrüki mudel, kus värskelt trükitud raha antakse esmalt erapankadele investeerimiseks kasutada, tuleneb paljuski friedmanlikust koolkonnast). Teisalt hoogustus uuel sajandil mitte-eurooplaste migratsioon Euroopa aladele, mis on juba põhjustanud elatustaseme langust ning sotsiaalseid probleeme Lääne-Euroopa lihtinimestele.

Euroopa seisab paradokside ees

Tänapäeva Euroopa seisab paradokside ees. Esimene paradoks on see, et Ida-Euroopa on alati vaadanud Lääne-Euroopat kui eeskuju ja mudelit, kelle järele oma ühiskonda reformida. Kuid see on äkitselt ja järsult muutuma hakanud. Esimesena sõnastas selle välja Ungari peaminister Viktor Orban, kes sedastas, et kui 30 aastat tagasi vaatas Ungari Lääne-Euroopat eeskujuna, siis nüüd tunneb Ungari, et Kesk-Euroopast on saamas Euroopa tulevik. Poola peaminister tõdeb, et Poolast on saamas üks peamisi Euroopa Liidu majanduskasvu mootoreid.

See on suur paradigma muutus. Me võime veel täna seda vaadata kui ühe vastandliku väikeriigi juhi praalimist – mida suudab 10-miljoniline Ungari 80-miljonilise Saksamaa vastu? Kuid asja mitmekihilisemalt analüüsides saame aru, et see ei tähenda tingimata, et Budapestist saab uus Euroopa pealinn ja Ungari sõjavägi hoiab Saksamaad vaos. Tegemist on moraalse eeskujuga, mille alusel kord hakkavad end uuesti reformima ka Lääne-Euroopa riigid, kui sealsed põliselanikest kodanikud in corpore hakkavad aru saama, millise õnnetuse nad endale kaela on toonud moraalitu eluviisi ning võõrkultuuride vohada lubamise tõttu.

Kujutame ette, kui Ungari ja Poola kodanike heaolu kasvab, inimestele on loodud moraalne ning majanduslik keskkond perekonna loomiseks ja hoidmiseks, nendes riikides taastub rahvastiku juurdekasv loomuliku sündimuse pealt ning inimesed tunnevad end suurlinnade tänavatel turvaliselt. Kui siis üks prantslane tuleb Varssavisse jalutama ja tõdeb, et esiteks on ta loomult omade, eurooplaste, seas. Teisalt ei pea ta kartma tänavanurkadest ründavaid narkomaanidest kurjategijaid ning silmale on meeldiv vaadata, kuidas tänavatel kulgevad heas vormis naisterahvad, kes riietuvad stiilselt, kuid kombekalt. Ta viib selle kogemuse ja teadmise tagasi oma kodumaale ning tahab seal taastada selle hea, mis Prantsusmaalgi oli varem. Nõnda toimubki kultuurilise eeskuju andmine.

Selleks, et seda moraalse eeskuju majakat püsti hoida, tuleb Visegradi riikidel aga vankumatult üle elada praegune liberaalide suurrünnak Ida-Euroopale. Kui me vaatame lähitulevikku, võime olla kindlad, et liberaalide rünnak konservatiivsetele ning rahvuslikele väärtustele on alles algusjärgus ja surve kasvab veelgi. On oodata majandussanktsioone, arreteerimisi ja isegi poliitmõrvu. Täna ei tasu meil illusioone luua – vabamüürlaste Merkeli ning Macroni käes on tunduvalt võimsamad rahalised ressursid kui Visegradi nelik iseseisvalt vastu suudab panna. Me ju näeme, kuidas Brüsseli koridorides mängitakse tõsiselt ideedega karistada Ida-Euroopa sõnakuulmatuid riike EL eelarveliste vahendite äravõtmisega, jagades raha sellevõrra enam kuulekatele vasallidele.

Ameerika trump

Visegradi riikidel on paraku vaja tugevaid liitlasi Brüsseli ideoloogilise diktaadi vastu seismiseks. Olemasolevatest valikutest on kõige loogilisem toetumine tänasele, Trumpi juhitud, Ameerika Ühendriikidele.

Ameerika Ühendriikidel on kahtlemata omad huvid ja visioonid, miks neil võib olla tahtmine toetada Ida- ja Kesk-Euroopa riike Brüsseli keskvalitsuse ning ka sellega tihedalt seotud Saksamaa ning Prantsusmaa vastu. USA huvi on selgelt “suur malemäng”, millega soovitakse nõrgestada oma potentsiaalselt tekkida võivat konkurenti, milline võiks võrsuda ühtsest Euroopast. Sestap peavad Ida- ja Kesk-Euroopa riigid evima sellise mänguga kaasa minnes teatavat ettevaatust.

Kuid õnneks kõik selles mängus pole vaid geopoliitiline. Kahtlemata on Trumpi ümber hulk visionääre, kes toetavad Visegradi riike mitte pelgalt ameerika-kesksetest geopoliitilistest visioonist lähtudes, vaid pigem kantuna ühistest väärtushinnangutest, ühisest murest kristliku Lääne tuleviku üle. Sellisest huvist kantud toetus on kahtlemata tänuväärne ja tihti omakasupüüdmatu abi Euroopale, mis töötab pikas perspektiivis nii Ida-Euroopa, Euroopa tervikuna kui ka kogu kristliku taustaga maailma hüvanguks.

Siinkohal seisnebki järgmine paradoks, et Ameerika Ühendriigid on ise multikulturaalne, majanduslikult ning sotsiaalselt liberaalne üliriik, mille taoliseks saamist just Euroopa rahvusriigid vältida soovivad. Kuid USA uus president Trump on korduvalt avaldanud vastuseisu nii immigratsioonile Ühendriikidesse endasse kui ka võtnud sõna, et Euroopa peab oma kultuuri päästmiseks sulgema endagi piirid muslimitest kultuurisõdalastele. Seega on koostöö Ühendriikidega ehk veidi komplitseeritud – võib ju sealne administratsioon peale järjekordseid valimisi kiirelt muutuda ning Washington saab taas kord sümboliseerima rahvuslusvaenulikku liberalismi. Küll aga tasub tihedad sidemed luua ja neid hoida konservatiivsete ringkondadega Ühendriikides ja võtta välja maksimum Trumpi võimuperioodist.

Samal ajal aga peab Euroopa hoiduma üks-üheselt omale kopeerimast ameerikalikku laissez-fair tüüpi ühiskonnamudelit, mis põrmustaks rahvusriigid moraalselt ning majanduslikult. Euroopa rahvusriigid peavad jääma sotsiaalselt sidustatud kogukondadeks, kus iga rahvuskaaslane loeb ja omasid“ei jäeta maha”.  Ameerika, kui multikulturaalne, multirassiline ning vastuolusid täis olev impeerium jälle omakorda ei saa tõenäoliselt Euroopa rahvusriiklikku heaoluühiskonna mudelit enesele lubada, seal peabki “uppuja päästmine” olema kohaliku rahvusliku kogukonna (juudid, itaallased, leedulased jne.) asi. Jääme erinevateks seal, kus on meie tugevused, aitame Ameerikaga üksteist seal, kus näeme üksteise nõrkusi ja saame aidata.

Eeskuju ja julgustuse andmine Lääne-Euroopa rahvuslastele

Ida- ja Kesk-Euroopa riikide sõltumatu ja Brüsseli keskvõimu trotsiv rahvuslikul mudelil ühiskondade ülesehitamine annab julgustust ka täna tagakiusatud Lääne-Euroopa rahvuslikele liikumistele. Taastada tuleb rahvastiku loomulik iive, luua soodus keskkond pereloomiseks. See aga tähendab sisuliselt hästi läbimõeldud heaoluühiskonna reforme. Ausat tööinimest tuleb kaitsta kapitaliturgudel toimuvate spekulatsioonide eest.

Sealjuures tuleb vältida Lääne heaoluriikide ülesehitamisele järgnenud hilisemaid vigasid, kus asuti paljude sammudega sisuliselt premeerima looderlust ja hakati jagama ühiskonnas loodud rikkusi võõrasse kultuuri kuuluvatele õnneotsijatele. Kui Ida-Euroopa riigid suudavad sellega hakkama saada, siis on Lääne-Euroopa rahvuslastel oma kodumaiseks poliitiliseks võitluseks võtta varnast toimiv ning 21. sajandi konteksti sobituv eeskuju.

Ida-Euroopa võitlus oma identiteedi ja euroopaliku elukorralduse säilitamise eest võib järjekordse paradoksina pikemas tulevikus viia justnimelt tihedama Euroopa integratsioonini. Kui Lääne-Euroopa suurriigid suudavad võtta tagasi oma loomuliku juhtrolli kontinendi kultuurilis-moraalsete liidritena, siis on reformitud Euroopa Liidul tänasest naturaalsemad ja tihedamad sidemed – majanduslikud, kultuurilised ning poliitilised. Kui ükski Euroopa rahvus ei tunne, et reformitud Euroopa Liidu organisatsioon ohustaks nende identiteeti, siis ühine Euroopa tsivilisatsiooniline identiteet hoopistükkis tugevdab ja täiendab ühise kultuurilise katusena lokaalset rahvus- ja kogukonnatunnetust.

Kuid selleks peavad Lääne-Euroopa riigid taas leidma oma juurte tunnetuse, uhkuse oma rahvuslike saavutuste ja oma rolli üle ühise Euroopa tsivilisatsiooniloo kirjutamisel. Ehitades samal ajal tulevikku uutele sündivatele Euroopa lastele. Sellise tsivilisatsioonilis-kultuurilise ühtse poliitilise kogukonnana oleks Euroopa ka eeskuju ning valguse majakaks kogu muule maailmale, ärgitades ka teisi endi ühiskondasid tugevalt moderniseerima ilma seejuures identiteeti kaotamata. Tsivilisatsiooniline kultuurimajakas – mitte aga neoliberaalne koloniaalvõim.”

One commentOn Kas paradoksid juhatavad sisse (Ida-)Euroopa hõbeajastu?

  • Avatar

    Lääne Euroopa ei vormi enam mitte midagi. See dekadents, mida me praegu näeme ei alanud eile vaid sadu aastaid tagasi ja Lääs on elatunud valetamisest ja varastamisest aastasadu. Muidugi on seal häid asju ka. Kujutagem nüüd pilti, kui keegi meist ei peaks millegi pärast muretsema ja me kõik oleks suured mõtlejad ? Juba puhta statistilise juhuse pärast mõtleks keegi vahel midagi asjalikku välja. Nüüd kui Ida Euroopa ei saa täita oma ajaloolist kaitsvat rolli, ja esimest korda ajaloos on Lääs vabas konkurentsis, tuli Lääne degenerants igas valdkonnas välja ja päästa pole enam mitte midagi. Need inimesed seal pole kunagi mitte millestki aru saanud, ei saa ja ei hakka ka saama. See edukas Lääs on propaganda narratiiv mis nüüd läheb pauguga lõhki.

Kommentaarid on keelatud

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused