Kas sallivuslased ja võrdõiguslased on ühiskonna puhastajad või lõhestajad?

Ega polegi suurt vahet Oktoobrirevolutsiooniga!

Igale inimesele meeldib meeldib olla headuse poolel ja söösta appi nõrkadele ja õnnetutele – aga seda saab ideaalselt ära kasutada ka võimueesmärkidel.

1970. aastatel sündinud neomarksism loobus varalise võrdsuse ja proletariaadi eest võitlemast ning leidis endale uued kaitstavad, kelleks on naised, seksuaalvähemused ja immigrandid, parteisõduritena aga nähti ennekõike haritlaskonda, noori ja naisi. Selline tandem on igati võimas – võitlus headuse eest, võitlejateks eelnevalt ajupesu saanud intelligents ja noorsugu. Kes astuks neile vastu?

Tegelikult aga on kogu see võrdsete õiguste eest seismine juba ette nurjuma määratud. Esiteks, täielik võrdsus, mida kannab kommunismiidee, on võimalik ainult kõiges sarnanevate inimeste puhul, mistahes füüsiline, vaimne või muu erinevus asetab inimesed erinevatele positsioonidele. Võrdsus võib ühtedele diskrimineerivaks, teistele ülepakutuks saada.

Võrdsuse nõudmisel peab olema selgelt fikseeritud ebavõrdsus ja selle põhjustaja. Hea, kui ebavõrdsuse tekitamine on tahtlik ja diskrimineerija teada. Aga kui ebavõrduse on tekitanud välised olud ja selles on tahtmatult osalenud suurem grupp, on õigluse kehtestamisega juba kuri karjas.

Võtame soolise palgalõhe. Ka minister Riina Sikkut on öelnud, et Eestis pole see tahtlik, vaid on nii välja kujunenud. Seega tuleb ka selle kaotamist ajada tasakaalukalt.

Paraku on meil Eestiski juba olemas feministlikud poliitkomissarid, kes on võitluse võrdsete palkade eest viinud võitleva naisõigusluse tasemele, see aga tekitab juba pingeid ühiskonnas, sest süüdlane ju peab olema. Peamine probleem tekibki selles, et mingi ebaõigluse moment poogitakse külge suuremale ühiskonnagrupile.

Keskmine Eesti mees hakkab pidevalt meediast naiste õigustest kuuldes mõtlema – kes on selles süüdi, et meie kalleid naisi diskrimineeritakse? Otseseid süüdlasi aga välja ei tule ja mees hakkab rünnakute jätkudes mõtlema – oota, kas nad tahavad väita, et kõik mehed, sealhulgas ka mina, on süüdi? Marufeministid aga süvendavad võitlust ja süüdistusi, ning varsti mõtleb mees juba vihaselt ja kõigi naiste peale solvunult (kui need on kampaaniaga kaasa läinud) – miks te tahate mulle väita, et kõik mehed on tõprad?

Kuna mehed endas süüd ei näe ja ülesässitatud naised oodatud vabandusi ei kuule, süveneb sugudevaheline konflikt veelgi. Me oleme juba olukorras, kus mehed ei julge võõrale naisele otsa vaadata ega talle naeratada – järsku peab mind ahistajaks ja perverdiks! Rohkem elu näinud naised, kes näevad, kuidas noored sookaaslannad on selle “metoo”-ga kaasa läinud, hoiatavad mehi – varsti ei leia te enam endale paarilist, sest naiste ülisuur ego ja nõudmised ei lase meestel lähenedagi! Läänes ongi juba ülipopulaarsed kumminaised ja partneriga vestlevad naisrobotid – kaks sugu omavahel enam ei suhtle.

Nii ongi marksistid saavutanud esimese võidu – mehed ja naised on tülis ning traditsiooniline pere enam ei toimi. Siin tuleb mängu geiagenda.

Teine “kaitstav” seltskond ongi seksuaalvähemused. Taas justkui arusaadav “hea” võitlus – kuigi neil on kummaline suunitlus, aga see on siiski nende valik – ja sajad noored heterod seisavad ka samasooliste eest. Paraku kasvab see õiguste nõudmine ruttu üle homoseksualismi ülistamiseks, selle normaalsest mehe-naise suhtest kõrgemale seadmiseks ning geide ülevoolava kiitmise nõudeks. Paratamatult tekib heteroseksuaalsetel inimestel vihane küsimus – oodake, kuidas need ebanormaalselt seksijad on nüüd järsku kõige õigemad? Kuna vastust ei anta ega tohigi anda, kasvab solvumus üle vihaks ja siis homofoobiaks, mis aga surutakse seaduse jõuga maha, sest tegu on ju õudse diskrimineerimisega!

Isegi kui inimesed pannakse homoseksuaalsust ülistama, on taas ühiskonnas lõhe – eks ajanud ju ka Eesti ühiskonna lõhki kooseluseadus, nagu ka hilisem pagulaskriis.

Kolmas seltskond on immigrandid. Taas tormavad kõik nende kaitsele, sest nad on ju põgenenud otse põrgust. Keegi ei küsi pagulaselt, kas ta päästikule ka vajutanud on – tulid sõjakoldest, järelikult oled õnnetu ja sulle on kõik lubatud. See seltskond häälestab rahva kõige kiiremini enda vastu – juba nende kombed ja mentaliteet on teistsugused ja kuna neid poputatakse, hakkavad ennast teretulnutena tundvad migrandid oma elulaadi ka põliselanikele peale suruma, enamasti küll teadmatult; neile jaotakse heldelt hüvesid, enamasti õigustamatult, ja kui vaesemates ühiskondades peavad inimesed midagi jagama võõrastele, kes pole seda ise loonud, hakkab vimm aegamisi pead tõstma, eriti kui migrandid väärtuste loomisesse ei lülitu.

Massimigratsioon, kus ühiskond lüüakse teistsuguste väärtustega segamini ja ühiskonna hüved jagatakse võõrastele laiali, kütab pinged kõige rohkem üles – seda on näha Saksamaal, Rootsis, Prantsusmaal ja mujalgi. Eestis hakkas Taavi Rõivase valitsus ühiskonda juba rändekriisi algusest lõhestama – ühiskonnas seati nende armastamine ja külalislahkus kohustuseks, lihtkodanikega ei arutatud midagi läbi. Inimese ettevaatlikkus ja kahtlused tembeldati põhjendamatuteks hirmudeks, julgemad ütlejad vihakõnelejateks, riiklik poliitika kuulutati hästi läbimõelduks ja ühiskonnale vastuvõetavaks – pole siis ime, et just pagulaskriis rahva kahte lehte lõi.

Nii võibki öelda, et sallivuslaste leer on olnud kõige suurem vihakõneleja ja ühiskonna lõhestaja; läbimõtlemata võrdõiguslikkus on selge vaenukülvaja; poliitkomissaride meetodil töötavad õigusvõitlejad on kõige ehtsamad lammutajad ja ilusad loosungid headuse, sallivuse ja tolerantsuse kohta varjavad pesuehtsaid verdnõudvaid neomarksiste. Naised, geid ja pagulased ei võida neist võitlustest midagi, sest barrikaadidel pole vabadust, vendlust, võrdsust ega armastust. On vaid veri ja surm – aga sinna need nn võrdõiguslased kõiki ju veavadki!

Kommentaarid