Kas ülikooli 100. juubeliaasta pidustused või ikkagi peielaud?

EKRE haridustoimkonna liige Eda Rüütel arutleb Tartu Ülikooli väärika aastapäeva järel selle üle, et kas kõik ikka on nii ilus, kui sellest muljet jätta üritatakse.

“1. detsembril soovisime südamest Tartu Ülikoolile rahvusliku ja eestikeelse ülikooli 100. aastapäeva juubeliks õnne, tervist ja pikka iga.

Eesti Vabariik ja rahvas võivad tunda uhkust kõrgkooli üle, mille ajalugu võib lugeda 1632. aasta juunist ja mis hakkas eestikeelset haridust andma eestlastele aasta pärast peale Eesti Vabariigi sündi. Eesti Vabariik võlgneb 1870. a loodud Üliõpilaste Seltsile tänu oma sünnini viinud iseseisvuse, vaba vaimujõu ja sümboolika eest.

Paraku on aga sellisel pidupäeval meel kurb ja mõte nukker, et mitte öelda lootusetu ja ahastav nagu peielauas kunagi. Sest mitte ainult ülikoolides, vaid hariduses üldiselt ei ole lood sugugi pidulised ja meeli ülendavad, nagu seda juba pea 30. iseseisva riigi puhul julgeks loota. Ja kui mõelda veel rahvusliku ning eestikeelse hariduse peale, siis nii mõnelgi on käed juba jõuetult kukkunud.

Kas rahvuslik ja eestikeelne haridus ongi surnud? Selline tunne tekib paratamatult, kui näed, et kahe tuhande kilomeetri tagant Udmurtiast tuleb keegi, kes on üheksa kuuga ära õppinud eesti keele, kes armastab eesti keelt ja tahab seda südamest lastele õpetada, heidetakse eestlasest direktori nõusolekul päeva pealt koolist välja. Ning talle kutsutakse lisaks ka politsei, et pedagoogi selgitavalt koosolekult ära viia. Kõike seda põhjusel, et õpetas liiga hästi lastele eesti keelt!

Lastele ja lastevanematele ta üldiselt meeldis. Kuid oli kiuslikke lapsi ja nende vanemaid, kellele selline eesti keele edulugu ei meeldinud ja selle peale intriigi ja lärmi tõstsid. Maardu kooli direktor ei hoolinud õpetajat kaitsma tulnud vanematest. Küll aga andis järgi venemeelsetele, kelle nõudel oli ta valmis rikkuma EV kehtivat seadust, mis kehtestab õpetajale keeleoskusnõude vähemalt B2 tasemel – võeti tööle riigikeelt mitteoskav venekeelne õpetaja.

Eks see lugu ja mitmed lood riiklikest õppekavadest ja nende õppekeeltest, mis üha enam anglikaniseeruvad, ja põhikooli riiklike eksamite kaotamisest näita, et me oleme juba käest lasknud endale midagi nii eksistentsiaalselt olulist, et me peaaegu ei imesta millegi sellise kadumise üle. Ja oleme leppinud olukorraga?!

„Surnutest halba ei räägita,” ütleb Yana Toom, olles ilma riikliku pahameeleta eestlased juba ammu tituleerinud väljasurevaks rahvaks. Ja samast erakonnast pärit haridusminister Mailis Reps on seda mõtet jõudsalt väljendanud oma tegudes ja tegemata jätmistes. Ja ta ei räägigi enam sellistel teemadel ega vabanda, vaid soovitab ise venekeelseid inimesi tööle võtta. Kindel on see, mida ta enda meelest on ehitanud, on ta järjekindlalt lammutanud; see, mille kohta ta enda meelest on tõtt rääkinud, on ta silmagi pilgutamata valetanud; see, millest on väidetavalt hoolinud, pole ta kunagi kalliks pidanud – see on EV haridussüsteem ja pedagoogid ning Eesti lapsed. Keegi peale valitsuse ei usalda ega austa teda!

Et aga juubeliaastapäev päris trööstituks ei kujuneks, kutsun üles au sisse tõstma eestikeelse usu- ja filosoofiaõppetooli, et selle iidsed filosoofid meid oma puhaste ja ehedate euroopalike mõtetega veel kangemaks peoks puhtaks peseksid ja oma turgutavate vaimujookidega kosutaksid. Küll siis Kalev koju jõuab oma rahvast kooli tooma, oma põlve uueks looma.”