Kas valitsus kavandab Eestis ka survestavat vaktsiiniintegratsiooni?

Niinimetatud integratsioon, eestipäraselt lõimumine, on suures osas Euroopast läbi kukkunud ja ka Eestis on see asendustegevus, kuhu paisatakse roppu raha ning kus leiab tööd suur hulk ametnikke, kasutegur aga pole seejuures vaeva ja vahendeid väärt.

Selgeks pole tehtud isegi seda, kas integreerunud venelane tähendab sellist tegelast, nagu Jevgeni Ossinovski, kes räägib puhast eesti keelt ja on läänelikult täielik äärmusvasakpoolne; või siis venelast, kes räägib korralikku eesti keelt ja austab eestlaste maad Eestit, kuid hinges on venelane; või hoopis venelast, kes saab ühiskonnas oma eesti keele oskusega hakkama ja on riigile lojaalne, kuid on igas mõttes slaavlane. Või veel mõni variant.

Liberaalsed valitsused küll pahandavad, et integratsioon ei olevat nii tasemel, nagu nemad tahaksid, aga ega nad tegelikult mingit venelaste integreerimist ühiskonda vist isegi usu. Ega tahagi. Sest sõnakuulelike eestlaste seas on lihtsam “uusväärtusi” juurutada. Venelased neid ei taha ja seal võib löömaks minna.

Liisa Pakosta, kes eestlaste juures räägib, et muinaseesti lapsenimed olevat olnud sooneutraalsed, ei julge vist kunagi minna venekeelsesse keskkonda ja rääkida, et ei tohi enam olla Ivan Ivanovitš ja Maria Ivanovna, vaid tuleb otsida mingi sooneutraalne variant. Ja see lesbiroheline, kes käis Tartus vikerkaarelipuga EKRE kõnekoosolekut segamas, ei julgeks seda kunagi Lasnamäel tõsiste venelaste seas korrata.

Vasakliberaalid lasevad Eesti venelastel rahumeeli oma maailmas elada ega käi seal homoagendat, sooneutraalsust ja migrandisõbralikkust juurutamas – küll aga otsitakse eestlaste jaoks juba vangikonge, sest Kaja Kallase ja Maris Lauri vaenukõneseadus näeb ette ka vangistust.

Eesti venelased on mistahes muutuste suhtes konservatiivsemad, aga otse nende poole pöörduda liberaalsed valitsused ei julge, sest kardavad konflikte. Võib ju väita, et hoidutakse rahvuse järgi vahet tegemast, aga tegelikult jäetakse venelased valuküsimustes üldse rahule ja noritakse alandlikumate eestlaste kallal. Venekeelsed tipp-poliitikud aga ei lähe nende kampaaniatega kaasa – ega Kõlvart hakka ometi venelasteni homoagendat viima. Vaevalt et isegi Yana Toom oma valijatele sellest rääkis, kuidas ta Euroopa Parlamendis homoseksualismi toetab.

Venekeelse elanikkonna kõrvalejätmine käib suuresti ka vaktsineerimiskampaanias. Jah, neid ergutatakse ennast kaitsesüstima, aga repressioonidega ähvardada neid ei juleta. Tõenäoliselt veelgi vähem juletakse venelasi represseerida. Venekeelsetes piirkondades on ühistranspordis märgatavalt rohkem maskita inimesi ja nagu märkis kolumnist Ivan Makarov, on suur osa mittevaktsineeritutest venelased.

Vaktsineerimise osas aga ongi asjad sealmail, kus Kaja Kallase ja Reformierakonna repressioonid tabavad eestlasi, kellest suurem osa on ennast süstida lasknud; venelased sülitavad endiselt sellistele käskudele ja keeldudele ning keegi ei julge neid sellepärast puudutadagi.

Venelaste kui rahvuse suhtumise teemat ei juleta mingis kontekstis üldse puudutada, paremal juhul räägitakse meedias abstraktsest vaktsineerimisvajadusega Lasnamäest. Kui aga traditsiooniliste väärtuste eest seisev SAPTK midagi sundvaktsineerimise ja demokraatlike vabaduse osas ette võtab, saab ta täie rauaga.

Eesti rahvuslusest lahti öelnud liberaalsed valitsused kardavad siinsed venelasi ärritada alates 2007. aasta pronksiööst. Tollal ei asunud Andruse Ansipi reformarite valitsus pronkssõdurit eemaldama sugugi mitte patriootilisusest, vaid survet selleks avaldasid eesti rahvusmeelsed jõud, sealhulgas ka Rahvuslik Liikumine, mille üheks aktivistiks oli Martin Helme – nemad soovisid, et suurvenelik ülbitsemine Kesklinnas Tõnismäel lõpeks.

Andrus Ansip viis pronkssõduri eemaldamise läbi väga käpardlikult, venelastele antud sõna murdes, ja see kutsus esile mässu, tulemus aga oli nigel – Aljoša õilmitseb siiani Kaitseväe kalmistul, kutsudes sinna suurvenelasi ja pannes Kaitseväe juhtidel püksid püüli sõeluma.

Sama toimub ju ka kogu Lääne-Euroopas, kus liberaalsed ja vasakpoolsed valitsused kardavad hullupööra üha kasvavaid moslemikogukondi häirida, annavad neile kõiges järele ja karistavad hoopis islamiohule viitavaid “paremäärmuslasi”.