Kaspar Arro: Eesti vajab oma lapsi, kuid ei vaja presidenti

Kaspar Arro.

Uute Uudiste kaasautor Kaspar Arro leiab, et praegu ühiskonda lõhestav presidendi institutsioon tuleks kaotada ja see protsess sotsiaalse õigluse huvides ära kasutada.

“Presidendi kantseleile kulub aastas ligi viis miljonit eurot. Selle raha eest saaks anda näiteks 5000 Eesti vaesemale perele tuhande-eurose “koolikoti toetuse”, katmaks majanduslikult liberaalse ühiskonna tõttu aina kallinevaid elamiskulusid ja koolitegevusega kaasnevaid lisakulusid, mida koolidirektorid paluvad lahkelt lapsevanematel enda taskust kinni maksta.

Kuna koolides on ka ohtralt jõukamaid vanemaid, kes nõuavad oma võsukestele seda ja toda lisaks tavapärasele koolitustegevusele ning on valmis selle eest rahaliselt lisaks maksma, panevad sellised lapsevanemad sellega koormuse ka elus halvemini hakkama saavatele peredele.

Et seda ebavõrdset seisu ühiskonnas veidigi tasandada, võiks viiele tuhandele vaesemale perekonnale maksta tuhandeeurose “ranitsatoetuse”, katmaks just nimelt selliseid ootamatuid kooli staadioni korrastamise kulusid, trennikulusid, moodsamate riiete ostmise vajadust ning nõnda edasi.

Ühesõnaga, et aidata ka vaesemate perekondade lapsi sotsiaalselt jõukate perede lastega ühele tasemele, vähemalt sinna poolegi. Aga lapsed on ju meie tulevik ja varandus ning pisikeses rahvusriigis ei saa “selja taha” jätta ühtegi last, olgu siis tema vanemad kui vaesed tahes.

Miks ma toon sellise võrdluse? Uhke president koos oma kullasäralise, magusa palga ja hüvedega äraostetud saatjaskonnaga ühelt poolt ja vaesed, ärapõlatud lapsed teiselt poolt?

Minu arvates aga ongi tegemist just eriti kohase võrdlusega, kuna kaks programmi esindavad just diametraalselt vastandlikku mõju. Eesti presidendid on osutunud, vähemalt just kahe viimase näite puhul, ühiskonda lõhestavaks jõuks. Eestit laimavaks jõuks, ebaedukaid (ehk ausaid tööinimesi!) halvustavaks jõuks, rahvusriiki vaenevaks jõuks, “esimese Eesti” paremusest jutlustavaks jõuks.

Seega Eesti president ja tema saatjaskonnale ning uhkele lossile kulutatavad viis miljonit eurot on kulutatud eesti ühiskonna pideva lõhestamise nimel.

Kuid viiele tuhandele vaesemale perele antav “ranitsatoetus”, mida saaks rahastada presidendi institutsiooni kaotamise arvelt, oleks erakordselt ühiskonda liitev samm. Lõhe vaeseimate ja väetimate ning oma elus hästi hakkama saavate eestlaste vahel väheneb, luuakse reaalne vajalik rahaline alus dialoogi alustamiseks täna metsiku kiirusega lahku kasvava “esimese Eesti” ja “teise Eesti” vahel.

On selge, et laste kasvukeskkonnas on oluline, palju asju sa omad ja mis asju. Ei tasu selle tõsielu fakti eest pead liiva alla peita ka “materialismi põlgavatel” hipidel. Võimaldades ka vaesematele lastele hädapärased lelud osta, saaksid vaeste perede lapsed ja jõukate perede lapsed senisest paremini ühises klassiruumis ka ühise keele leida, mitte kiusamise keele. Kiusamise keele, mida on edendanud 17 aastat Reformierakond, liberaalid ning nende üks silmapaistev esindaja – Eesti president.

Paljud küsivad, et kuidas ikka ilma presidendita hakkama saab, kes meid siis esindama hakkab? Aga vastus on lihtne – ebademokraatlikult valitud presidendi erinevad ülesanded võtavad üle vastavalt demokraatliku ja läbinähtavama protsessi kaudu tulevad peaminister, välisminister või riigikogu esimees.

Presidendil ei ole täna ühtegi ülesannet, mida ei saaks delegeerida mõnele muule, juba niigi eksisteerivale institutsioonile. Sellega jääb ära ka lisakulu, kuna tööülesanded saavad endale juba täna ametis olevad riigiametnikud, kelledest mõnedel ehk “tagumiku laiaksistumise” ja “Eesti riigi sotsiaalmeedias esindamise” (ehk sotsiaalmeedias ekrelaste ründamise) asemel tulebki ka veidi rohkem sisulist tööd teha.

Paljud tegevused, mida presidendi kantselei täna teeb, on dubleerivad ja vahest lausa mõttetud. Seda, kui mitu asjapulka presidendi kantselei palgal istub, saab näha siit. Eks lugeja ise otsustab, mis kasu nendest ametnikest meie riigile ja rahvusele siis tegelikkuses on?

Eesti rahvusriik on väike ja õrn, pidevas ajalooliste muutuste tuules. Äsja vaibus meile tohutut kahju teinud kommunismi torm, juba tungivad uued hungveipenglased lääne kaudu peale – kliimasõdurid ning kümned miljonid aafrika migrandid. Sedavõrra enam me peame me kokku hoidma ning endi keskelt eemaldama need, kes meile loodetud kasu asemel kahju tekitavad. Peame lahti saama neist, kes meie rahalist kui ka energeetilist ressurssi imevad ning meid rahvuse vaenlaste ette visata soovivad, nagu endine ja praegune president.

Praeguse patiseisu kaotamiseks on laias laastus kaks võimalust. Üks võimalus oleks lasta rahval ise endale president valida “tagatoa diilide” asemel, millise kaudu me saime tänase presidendi kohusetäitja. Teine variant oleks aga ilma reaalse võimuta vaid esindusülesandeid pidav president üldse kaotada.

Meil pole raha raisata dubleerivate ametite peale, seega teen ettepaneku presidendi ametikoht üldse kaotada. Isegi kui väärikad inimesed nagu Mart Helme võiksid tulevikus teoreetiliselt ka presidendiks saada – meil ei ole seda institutsiooni kui sellist tegelikult üldse vaja. Seda eriti olukorras, kus me peame väidetavalt koondama energeetikuid, hoidma tulevase majandussurutise eel all õpetajate, päästjate ja politseinike palgad.

Koondame presidendi institutsiooni koos oma Kadrioru palees resideeruva õukonnaga ja jagame ülejäävad maksumiljonid väikestele lastele, et ka vaeseimad meie pisikesest rahvusest saaksid toreda lapsepõlve ja väärika koolihariduse.

Rahvusriik ei vaja uhkeid paleesid, toretsevaid-manitsevaid globalistidest presidente – kuid rahvusriik vajab iga oma lapsukest, ka kõige mõnitatumast ja vaeseimast perest pärinevat!”

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga