Kaspar Arro: maksudebatt on alanud – köhigem hääled puhtaks ka oma erakonna sees

Kaspar Arro kutsub rahvuskonservatiive üles maksudebatis kaasa lööma..

Uute Uudiste kaasautor Kaspar Arro soovitab osaleda maksudebatis, et arvamused kaardistada ja jõuda mingile seisukohale, mis rahuldaks erineva taustaga rahvuslasi – ettevõtjaid, kultuuri- ja vaimuinimesi, tänaseid palgavaeseid, välismaale tööle minema sunnitud toetajaid.

“Eesti Vabariigi peaminister Jüri Ratas kuulutas välja üleüldise maksudebati. “Kas ka teie arvates on käes aeg vaadata Eesti maksusüsteemile ja eelarvepoliitikale otsa küsimusega, kas need teenivad meie inimesi ja riiki parimal võimalikul viisil? Kui jah, siis millised uuendused paistavad olevat vajalikud?” küsis Jüri Ratas oma ametlikus blogipostituses.

Katsun jõudumööda oma panuse debatti anda, kuna sarnaselt koalitsioonipartner Jüri Ratasega tunnen, et Eesti maksusüsteem on aastakümneid olnud ebaõiglane. Kuna olen Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liige, siis tundub ka õiglane, et avaldan esimesena oma seisukohad alanud maksudebatis meie erakonna ametlikus häälekandjas, andes mõtteid kaalumiseks algatuseks just meie erakonna liikmetele ja toetajatele. EKRE on koondunud eelkõige meie rahvuse kaitseks välis- ja sisevaenlaste eest, siin on kahtlemata koos selle maa ja selle riigi suurimad patrioodid. Kuid tajun, et maksupoliitika osas on meie erakonnas väga erinevaid seisukohti.

EKRE sees valitseb maksuküsimustes seisukohtade virvarr

Olen aru saanud, et paljud täna toetavad martlaarilikku ja jürgenligilikku maksupoliitikat, kui selle maksufilosoofia eest ära võtta need kaks vihatud nime ja tutvustada seda kui lihtsalt “mittesotsialistliku” maksupoliitikat. Ideaalis näevad nad süsteemi, kus ettevõtjad ning suurmaaomanikud üldse maksu maksma ei peaks ning maksukoormus las olla lihtsa töötegija õlal, kuna nemad ka kõige rohkem maksudest tulenevaid hüvesid “tarbivad” jne. Rikastelt vähem, vaestelt rohkem.

On ka palju liikmeid, kes tahavad lihtsalt madalaid makse – üleüldisi maksualandusi maksusüsteemi struktuuri muutmise asemel. Nad tahavad maksukoormust vähendada üheaegselt nii rikastel kui vaestel, mõtlemata sellele, et meie niigi väike rahvusriik ei suudaks seejärel hädapäraseidki riigifunktsioone teenindada, rääkimata siis investeeringutest tuleviku jaoks.

Kuid on ka neid, kes saavad aru, et rahvusriik saab ehtne olla ainult heaoluühiskonnana – see tähendab kodu meile kõigile – eestlaste kodu – mitte ainult edukamatele või kuidagi teistmoodi “äravalitutele”. Me peame seda riiki vedama ühiselt – mitte nii, et töötegijad veidi rohkem ja kapitaliomanikud veidi vähem. Eesti rahvusriigi ainus mõte on, kui me hoolime üksteisest ja toetame üksteist heas ja halvas. Rahvusriik ei tähenda ainult seda, et me lihtsalt eristame, mis on oma ja mis on võõras, vaid ka seda, et me toetame omasid ning me eeldame, et omad toetavad meidki rasketel aegadel. Rahvusriik ja hooliv konservatiivsus.

Laarilik maksusüsteem erodeerib rahvusriiki

Eesti maksusüsteem on ametlikult proportsionaalsel põhimõttel põhinev, kuid on reaaluses aga tihti hoopis lausa regressiivne ehk otsesõnu vaesematelt rohkem ja rikastel vähem võttev. See süsteem on teeninud Eestis edukamate ja rikkamate huve ning aidanud edukaid saada veel edukamaks nende arvelt, kes on valinud või sunnitud valima palgatöölise igati ausa elutee.

Põlvkonna jagu aega on mööda läinud ja Eesti maksusüsteemi tulemusena on tänane Eesti selgelt kihistunud peamiselt ettevõtjatest ning büroodes resideeruvatest riigiametnikest “Esimeseks Eestiks” ja palgatöötajatest “Teiseks Eestiks”. Ning paraku ma, tundes paljusid “Esimese Eesti” inimesi, võin teile kinnitada, et edukad Eestis omavahelistes vaestlustes põlgavad ja halvustavad oma vähemedukaid rahvuskaaslasi. See ei ole nii ei Rootsis, Soomes ega Norras. Samas mäletagem – 1980-ndatel olime ju meie, eestlased, ka kõik olenemata positsioonist ja töökohast ühtsed, meie lapsed mängisid oma mänge ju koos samas liivakastis ning käidi ilma vahet tegemata samas koolis. Mis on siis juhtunud?

Juhtunud ongi laarilik maksusüsteem, mida omakorda on “peenhäälestatud” kogu Reformierakonna 17-aastase võimuperioodi jooksul ning mis on ligi 30 aasta jooksul lõhestanud Eesti rahvusriigi. Ongi toimunud paralleelselt kaks protsessi – pealispinnas oleme taastanud rahvusriigi, enam ei rõhu repressiivaparaadi toel peale võõras vene keel, meil on rohkem elementaarseid vabadusi kui põlvkond tagasi.

Teiselt poolt on ebavõrdsus rahvuskaaslaste vahel kasvanud nii drastiliseks, et eestlased elavad nagu kahes erinevas maailmaruumis. Ühed arutlevad isegi täna, kas mitte 1980ndatel polnud elu parem, inimesed sõbralikumad ja kas mitte tollal ei olnud lihtinimestel rohkem materiaalseid rikkusi. Teiste jaoks (“Esimene Eesti”) on aga sellised arutlused isegi filosoofilises plaanis nonsenss, kuna edukad tunnevad, et neil on kahtlemata ainelisi hüvesid määratult rohkem kui aastal 1987.

Eesti vajab inimestest hoolivat, kuid selgelt rahvuslikku erakonda

Keskerakond on alati seisnud “Teise Eesti” kaitsmise rindel kiusamise ja halvustamise vastu, seega Jüri Ratase ettepanek maksudebatiks peaministri toolilt on ka loogiline, pigem isegi ettevaatlik ja hillinenult väljahõigatud üleskutse. Meil tugeva koalitsioonipartnerina tuleb selles debatis oma seisukoht kujundada, oleme me ju mõlemad suuremas plaanis selle poole Eesti elektoraadi esindajad, kellel senisest maksusüsteemist oli vaid kaotada.

Minu arvamuse kohaselt oleks hea, kui Eestis oleks peale rahvuslikus plaanis liberaalse Keskerakonna ka üks selgelt rahvuslik partei, kes julgeks tugevalt tõstatada sotsiaalseid küsimusi ja seisaks senisest võrdsema Eesti eest. Kes murraks vähemuste ja võõraste jaoks loodud reformierakondlikud maksudogmad. Kes seisaks vastu õõvastavale majanduslikule liberalismile, kus “uppuja päästmine olevat ainult uppuja enda asi” ja riik ei pea segama vahele edukamate inimeste rikastumisele vähem edukamate ekspluateerimise hinnaga. Eesti vajab erakonda, kes oleks rahvuslik mitte ainult sõnades vaid ka sisuliselt – programmilistes seisukohtades ja tegudes. Rahvusriik ja hooliv konservatiivsus.

Ma teen siinkohal ettepaneku Eesti Konservatiivsele Erakonnale loobuda maksudogmadest, mõtestada täiesti erinevalt ümber maksuloogika ning asuda selgelt toetama ebavõrdsust tasandavat maksusüsteemi, mis on ennast kogu maailmas õigustanud, kus seda kasutatud on. Maksuloogikat, mille alusel panustab ühiskonda enim see, kes on ka kõige rohkem saavutanud ja kes ei vaagu enam ellujäämise ning igapäevakulutustega hakkamasamise piiri peal. Teisalt on ka nii, et sellel, kel on enim vara kogutud, on midagi, mida õigusriik, politsei, päästjad ja sõjavägi kaitsma peavad. Vaesunud palgatöölisel on vaid ilus isamaa-armastus, kuid teisalt ei ole tal just palju materiaalset vara, mille kaotamist karta. Miks pannakse siis Eestis suurim maksukoormus just palgatöölise õlgadele?

Olgu siinkohal öeldud, et laias maailmas leidub igasuguseid totraid ettepanekuid ja rumalusi ümberjagamismehhanismide loogika kohta. Üheks on näiteks on arusaam vajadusest põhimõtteliselt erinevalt kohelda ettevõtjaid ja palgatöötajaid, lähtudes loogikast, et ettevõtjat kui “kapitalisti” tuleks juba moraalsetel alustel pigistada ja vaenata. Sellisele marksistlikule lähenemisele tuleb vastu seada rahvuslaste rahvakodu loogika, kus ettevõtjad koos palgatöölistega loovad ühiseid väärtusi iseendale ja järeltulevatele põlvedele. Seal ei saa olla nii, et iga sepp keevitab oma nurgas ja naabri garaaž las põlegu. See on platnoi-kultuur või ameerikalik kauboikapitalism. Rahvuslik loogika on üksteise abistamine ja koostöö.

Näide puust ette ja punaseks!

Aga toome näite normaalsest maksupoliitikast ja võrdleme seda tänase Eesti maksupoliitikaga. Võtame 10 töötajaga ettevõtte, kus töötegijad loovad lisaväärtusi (kasumit) ütleme 2,2 miljoni euro eest, töötajatele jagatakse palgaks 200 000 ja omanik võtab 2 000 000. Tavaline pilt Eesti ettevõtetes. Reaalses elus on keerulisem hakata näpuga igas ettevõttes järge ajama, kui palju väärtusi iga tööline lõi. Kuid on selge, et tööandja krahmab ettevõtte mikrotasandil niikuinii maksimaalselt palju enda kaukasse ja jätab töötajatele minimaalse tasu, mis viimast vaid vee peal hoiab.

See on elementaarne majandusloogika ja selle vastu ei tasu moraalsete argumentidega võidelda, see ei töötaks. Moraalsed argumendid loevad küll poliitikas, kuid mitte igapäevamajanduse toimimises. Neid kahte momenti ei tohi segamini ajada! Seetõttu ongi lihtsam appi võtta lähenemine, kus igapäevamajandamisest ja inimese baaspsühholoogiast tulenevat ebavõrdsust kohendatakse maksupoliitikaga.

Kui ettevõtte kümme töötajat saavad kokku 200 000 eurot, siis nad maksavad normaalse maksupoliitika korral selle pealt vähem maksu kui palju raha saanu. Ütleme, et alandatud tööjõu maksukoormus väiksepalgalistele võiks olla 20% kandis Põhjamaade eeskujul. See tähendab, et töötajad maksavad kokku 40 000 eurot makse, 160 000 jääb kümne peale alles. 16 000 eurot igasse perre. Omanik aga peab hiidtulu pealt maksma maksu ütleme 45%. See tähendab, et omanik maksab maksudeks 900 000 eurot ja oma perele jääb hiiglaslik 1 100 000 eurone aastatulu. Tundub ju niigi hiiglaslik summa ühele perele? Ongi, kuid see on tasakaalumomendi otsimine ettevõtlust mahitava ettevõtja riskipreemia ning ühiskondlikku õiglustunnet toitva elementaarse võrdse kohtlemise printsiibi vahel. Riik saab maksutulu antud näite korral 940 000 eurot.

Sest kui me toome kõrvale näite, mis toimib tänases Eesti maksupoliitika vahel, siis me saame veel koledama pildi, kus mitte mingisugusestki õiglusest rääkida ei saa, toimub puhas palgatöötaja nörritamine ning edukate mahitamine infrastruktuuri-, hariduse- ja sotsiaalkaitsealaste riiklike investeeringute tegemise arvelt.

Toome sama näite, kus lisaväärtust toodeti 2 200 000 euro eest, palgafond kümnele töötajale 200 000 eurot ning ettevõtja võtab dividendideks 2 000 000. Eesti tegelik maksukoormus, kuhu on arvestatud ka peidetud sotsiaal- ning tervishoiumaks on ligi 40%, kuid tulumaksuvaba miinimumi tõstmine 6000 euro juurde on pilti küll õnneks madalapalgaliste jaoks oluliselt muutnud. Konkreetsemalt, antud näitel maksavad töötajad tööjõumaksudeks umbes 68 000 eurot, kätte jääb igale perele umbes 13 200 eurot. Ettevõtja aga maksab riigile (juhul kui ta tänases paduliberaalses riigis oma kasumit veel omakorda Kaimani saartele ei kandi) makse 400 000 eurot, perele jääb alles kolossaalne 1 600 000 eurot. Riik saab kokku makse 468 000 eurot.

Maksureformist võidavad lihtsad eesti pered ja meie riik

Mis pildi me siis saame? Kui me kaotaksime täielikult sotsiaal- ja tervishoiumaksud (täna peidetud meie silmade eest, 33% töötaja palgast!) ja tõstame tulumaksu näiteks tuludele üle 100 000 euro aastas 45% juurde ja langetaksime madalapalgalise tööjõu maksukoormuse 20% juurde, siis avaneks järgmine pilt. Eelpool toodud näite puhul siis saab 20 000-eurose aastase reaalpalgaga töötaja kätte 16 000 eurot puhtalt. Tänases Eestis saab ta umbes 13 200 eurot. Võit perele 2800 eurot aastas ehk üle 200 euro kuus! Kas seda on vähe või palju, hinnaku oma tarbimisvajadusi kokku lüües iga lugeja ise.

Firmaomanik, kapitalipaigutaja, aga oleks muidugi selge kaotaja. Antud näite puhul saab kröösus omale 1 600 000 eurot, maksupoliitika korrigeerimisel aga 1 100 000. On selge, et keegi ei taha raha kaotada ja rikkad seisaks progressiivse tulumaksu propageerimisel pigem ühise rindena EKRE vastu ning senist hõlpelu võimaldanud Reformierakonna selja taga (välja arvatud targemad, kes saavad aru, et lõpuks oleme me koos oma rahvusega niikuinii ühes paadis).

Kuid nüüd lugeja mõelgu ja paigutagu end vaimusilmas rahaomaniku seisukorda. Kas sul kaoks motivatsioon äri teha, ettevõtet luua, kui sa teenid “kõigest” 1,1 miljonit? Vastus peitub loogikas, mis meil kõigis olemas on, kui me hetkeks peatume ja asjade olemuse üle mõtiskleme. Seega julgen ma tugevalt väita, et minu poolt visualiseeritud numbrites tehtav maksureform ei lööks tasakaalupunkti ettevõtja riskipreemia ja sotsiaalse õigluse vahel kõikuma. Ettevõtjal säilib selgelt motivatsioon tegutsemiseks ka 45% tulumaksu korral. Väita, et kui ettevõtja enam ei pingutaks, kui ta teeniks aastas 1,6 miljoni asemel 1,1 miljonit raha on puhas demagoogia, mis apelleerib vaid heatahtlike inimeste järelmõtlematusele ja vahel lausa lausrumalusele.

Maksupoliitikas on ka kolmas osapool palgatöötaja ja ettevõttesse kapitali paigutanu vahel. Selleks on riik, Eesti Vabariik. Kui täna võidaks riik maksutulu antud näitel 468 000 eurot, siis minu pakutud maksukoormuse puhul 940 000 eurot. Ehk siis ligi kaks korda rohkem ressursse infrastruktuuri ehitamiseks, hariduse parendamiseks, laste elustardi ebavõrdsuse tasandamiseks või miks ka mitte vanurite senisest väärikamaks tänamiseks elutöö eest. Riigil tekib investeerimisvõimalus, tarkade valikute korral oleks võimalik teadusmahukaid projekte läbi viia – reformid, mis tagasid edu näiteks Soomele.

Paljud vastuväited maksureformile on ümberlükatavad

Ja rääkigu keegi, et see oleks eraettevõtluse pigistamine või lausa sotsialism! Asjakohatu kriitika koheseks ennetamiseks toonitan kohe üle mõned punktid. Esiteks, tavaline tööinimene ainult võidaks. Küsimus pole maksukoormuse lihtlabases tõusus kõigile, nagu pakuvad välja etableerunud ja oma näo täielikult kaotanud SDE lihtrahvaga ammu sisulise kontakti kaotanud Eiki Nestori ja ülirikka oligarhi poja Ossinovskiga eesotsas. SDE pakutud ühetaoline maksukoormuse tõus lööb jalust ainult kõige vaesemaid, palgavaeseid, kellelt ei ole enam tõesti midagi rohkem ära võtta, et juba piinlik ei hakkaks. Minu pakutav progressiivne tulumaks tähendaks maksukoormuse ALANEMIST enamikele palgatöötajatele.

Teiseks, kui seni väljapakutud astmelise tulumaksu skeemid on orienteeritud maksuraha väljapigistamisele palgatöötajate käest, siis tegelik lähenemine peaks enamike palgatöötajate maksukoormust hoopis alandama, keskmikel jätma maksukoormuse samaks. Palgatöötajaid ei saa hirmutada retoorikaga, et teid kooritakse. Täna on Eesti maksupoliitika peamine rõhk tööjõu maksustamisel, fookus peab nihkuma aga varakate ja varanduse maksustamisele.

Kolmandaks, minu pakutud maksutõus ei rakendu ettevõtjatele seetõttu, et nad on ettevõtjad. Kõrgem tulumaks tuleb puhtalt ainult sissetuleku pealt, ühiskondlik positsioon ei ole oluline. Et ehk, kui oled algaja ettevõtja ning sa veel olulist tulu ei teeni, siis on ka maksuprotsent madalam. Kui ettevõtlus tulu ei tooda, siis ka maksu maksta ei tule – loogiline. Kõrget maksu tuleb maksma hakata alles siis, kui sa oled ka kõrget tulu teeninud. Peale selle – mis küll pole antud artikli teema – võiks justnimelt alustavatele ettevõtjale olla mitmeid hinnaalandusi ja riigipoolset tuge. Juba toimivad tugevad ettevõtted aga vastupidi peavad ise toetama omalt poolt riiki, kes pakub neile stabiilset keskkonda äritegevuseks.

Neljandaks, ettevõtete kapitalivõimekuse seisukohast: maksustatakse endiselt ettevõttest palga või dividendidena väljavõetavat tulu. Seni, kuni raha töötab majanduse heaks ettevõtte sees, maksureform seda raha ei puutu. Puutub vaid (isiklikuks) tarbimiseks väljavõetavat raha.

Viiendaks, argumenteeritakse kapitali põgenemise üle. Ma väidan siinkohal, et põgeneda võib vaid spekulatiivne pööritamise-hööritamisele orienteeritud kapital. Eestil pole vaja saada Singapuriks või Euroopa Liidu Panamaks. Eestil on vaja saada (oskus)tööle orienteeritud Põhjamaaks.

Ja kui tööjõu maksustamine väheneb drastiliselt, siis tulevad Eestisse justnimelt need investeeringud, mida Eesti päriselt vajab – tööjõumahukad projektid, tootmine. Kapitali põgenemise ja trikitamise vältimiseks tuleb erinevalt Reformierakonna ajastust tõeliselt tööle panna maksuamet, suurendada maksuameti volitusi maksukuritegude jälgede tagaajamisel, avalikustada kodanike ametlikud sissetulekud ning sisse seada Põhjamaade eeskujul naabrivalve.

Alustagem erakonnasisest debatti – milline on EKRE viljeldav rahvuslus?

Ma esitan väljakutse algatada maksudebatt ka Eesti Konservatiivse Erakonna siseselt – millist maksupoliitikat me pooldame? Kas me toetame senist laarilikku-reformierakondlikku lähenemist, kus maksustatud on palgatöötajad ja rikkad inimesed saavad maksuvabastusi? Kas me võtame koostöös koalitsioonipartneritega üle uue lähenemise, kus maksukoormus hakkab kanduma üle töötavalt inimeselt rahakeerutajatele ning jõukatele varaomanikele? Kas pakutakse välja ka kolmandaid või neljandaid alternatiive?

Kas EKRE viljeldav konservatism saab olema neoliberaalne konservatism või hooliv konservatism? Kas me pooldame ühtset rahvusriiki, kus saavad väärikat palka kõik töötegijad või on meie lipukirjaks rahvusriik vaid edukatele ja tublidele? Mina usun, et võiks olla rahvusriik ja hooliv konservatiivsus.

Me peame isekeskis suud puhtaks rääkima ja kasutama järgmiste valimisteni jäänud aastaid igapäevase riigivalitsemise ja tänase koalitsioonileppe elluviimise kõrvalt selle küsimuse enda jaoks selgeks mõtestamisele. Eesti ei saa enam järgmised 17 aastat oodata, ilma julgete ja konkreetsete sammudeta vaesus ning rahvusriigi erosioon vaid süveneb.

Kuid mina usun, et meie rahvusriik peab olema puhas, korras, õitsev ja rikas nagu oli ilma märkimisväärsete maavaradeta Rootsi enne immigratsioonikraanide avamist! Õppigem nende positiivsetest kogemustest mis viisid rikkuse iga väiksemagi rootslaseni ja vältigem seejuures ise neid vigasid, mida rootslased hiljem tegid, kui nad olid õitsengu saavutanud! Ehitame ikka õitsva rahvusriigi oma inimestele, meie rahvusriik on eestlaste rahvusriik, EESTIMAA.

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga