Kaspar Arro: ühe töölise mõtteid EKRE osalusega kolmikliidu toetuseks

Kaspar Arro.

Võõrsil töötav eestlane Kaspar Arro avaldab toetust käimasolevatele EKRE, Keskerakonna ja isamaalaste koalitsiooniläbirääkimistele, ning selgitab, miks võõrsil olijad tahaksid uut valitsust.

“Keskerakonna, Isamaa ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna koalitsiooni pole veel sündinud ja koalisatsioonileppesse lõpuks sisse jääv osa pole välja settunud. Kuid siiski pean vajalikuks üles kirjutada oma väikesed ootused ning mõtted võimaliku sündiva koalitsiooni osas.

Esiteks – vahetult peale valimisi tabas mind kergekujuline šokk. Reformierakonna masendav valimisvõit tekitas küsimuse, kas tõesti on siin kompuutrid mängus või on siiski rahva viinahimu nii suur, et sõgeduses valitigi reaalselt üdini korrumpeerunud Reform tagasi. Seda lootuses, et too viinahinda langetab. Eestit varitses reaalselt oht, et need samad tegelased, kes ligi kaks aastakümmet karistamatult on meie riiki varastanud ja laostanud, saavad jälle rohelise pileti valitsusse.

Ma ei julgenud loota, et Keskerakond näitab oma selgroogu ja viskab perekond Kallase järgmise korruptsiooniskeemi üle parda. Kuid nii juhtus! Eestile anti korraga uus lootus, et meid ei pruugigi ees oodata järjekordsed neli aastat sotsiaalset kaost. Keskerakonna esimees Jüri Ratas lausus, et ”Reformierakonna poolt meile esitatud tingimustel pole võimalik jõukamate toetamise kõrval teha ära erakorralist pensionitõusu, seista Eestimaa tervikliku arengu eest ega tõsta õpetajate palka ja peretoetusi,”, kommenteerides tabavalt Reformierakonna poolt nõutud tulumaksukingitust Eesti rikkamatele perekondadele.

Edasine on juba ajalugu. Ka Isamaa keeldus Reformierakonna pakutud läbirääkimistest ning otsustas kolmikliidu kasuks Keskerakonna ja neile tegelikult ideoloogiliselt lähedal seisva EKRE-ga. Sündis võimalus luua sotsiaalselt hooliv ja rahvusmeelne valitsus.

Kuid nagu oodata oli, liberid üle riigi läksid närvi ja algas järjekordne libauudiste ja sopaga loopimise kampaania võimaliku valitsuse vastu, kus on EKRE. Oligarhide palgal olevad ajakirjanikud ei hoia kokku tinti, kirjeldamaks jubedusi, mis Eestit ees ootab sellises liidus ja kajastavad fabritseeritud “progressiivsete noorte” kirjasid tulevasele peaministrile Jüri Ratasele. Süüdistused on lausa nii absurdsed, et ei tea, kas naerda või nutta. Meelde tuleb kadunud “vana hea” nõukogude aeg, kus ajakirjandus samuti fabritseeris hommikust õhtuni, et aidata tegelikkuses elukaugel parteil ellu viia oma sise- ja välispoliitikat.

Näiteks Postimehe palgaline propagandist Vilja Kiisler näiteks praadis kakskümmend minutit stuudios Keskerakonna poliitik Jaanus Karilaidi, küsimata talt sõnagi uue valitsuse positiivse programmi kohta ning nõudes viimaselt välja vaid avalikku “häbitunnet” koalitsiooni moodustamise pärast rahvuskonservatiividega. Delfi on võtnud nõuks kajastada “lakkamatuid abipalveid rahva poolt” ehk siis (väljamõeldud?) noorte kirjasid, kus nad ähvardavad riigist lahkuda, kui võimule saab EKRE.

Absurd seisneb siin selles, et Eestist on niigi juba ajutiselt (näiteks nädalasisene emigratsioon Soome) või alaliselt (sunnitud tööleminek kaugematesse riikidesse) lahkunud hinnanguliselt 200 000 inimest, kes ootavad pikisilmi EKRE võimuletulekut ja Eesti majanduse ning maksusüsteemi kordategemist. Et nad saaks naasta. Nende üle aga ei vala palgaline ajakirjandus ühtegi pisarat, neid tublisi eesti töömehi vaid parastatakse.

Miks on see nii? Vastus saab olla vaid üks. Toiduahel.

Toiduahel toimib Eestis suures plaanis nii, et oligarhid maksavad ajakirjanikele pajukit (palka), mille nimel aimavad ajakirjanikud toimetuse soove, mis meelsuses uudislugusid teha, milliseid arvamuslugusid ja millisel momendil üldse meedias avaldada jne. Kui ajakirjanikud või toimetus hakkaks oma peaga mõtlema, saaksid nad ju kinga ning hinnanguliselt selline umbes 1200-2000 eurone palk jääb neil saamata. Neil tuleks minna tootvale tööle ja see oleks hirmus – nende arvates alamklassi staatus.

Küll aga tahaks selline lapsajakirjanik mängida tähtsat härrat ja kõlistada šampanjaklaase – kaaseestlase kannatused neile korda ei lähe. Maksuebaõiglus, palgavaesus, kehvad ebaeuroopalikud töötingimused jne. Ja nüüd, kui on võimalus teha tööinimest aitav vasakkonservatiivne valitsus, siis needsamad “härrassotsidest” ajakirjanikud ehmuvad ja hakkavad hoopis inimsõbralikku valitsuskoalitsiooni ründama. Kannatab selle tõttu aga tavaline eesti tööinimene ja välismaal töötav “kalevipoeg”, kellel kaob igaveseks šanss naasta liberaalbaknahaalsesse Eestisse.

Mis on siis ajakirjaniku peremehe ehk oligarhi huvi? Tema huvi on aidata taas valitsusse oravapartei, kes on juba nii kurikuulus korruptsiooniskeemide poolest. Reformierakond aitab oligarhidel nautida edasi nende poolmonopoolset seisundit Eesti turul ja mängida sealjuures Brüsseliga tangot liberaalsetel teemadel, mis nende rahakotti ei puuduta – nagu geiõigused, migratsioonipoliitika heakskiit jne. Sellise ebapüha liberaalsete väärtuste ja riigikapitalistliku liidu nimel saab räigelt eirata sotsiaalküsimusi ning jätta igaveseks Sotsiaalharta Eestis rakendamata.

Selle nimel saab Reformierakond ohtralt kilekottides sularaha ning võimule saades kirjutatakse seadusandlust, mis avab segamatu korruptsioonitee kohalikele oligarhidele ja mis poeb Brüsselile elukaugete “vähemuste” õiguste temaatikal, et maskeerida riigis valitsevat vaesust ja sotsiaalset ebaõiglust. Reformierakonna pisikene puudel nimega Sotsiaaldemokraatlik Erakond on tänaseks kõike muud kui “sotsiaal”, nagu nimi ekslikult väidab. Tegemist on tegelikkuses pesueht neoliberaalidega, kes arvavad, et dollar peaks jooksma papa Ossinovski kaukasse ja lihtrahvas ostku saia kui leiva jaoks raha ei jätku (nagu ütles kunagi üks kuulus ignorantne kuninganna). Käsi peseb kätt – ringkäendus.

Just sellise korruptiivse ringkäenduse vastu võitlemiseks on Eestil parim võimalus saada valitsus, kuhu kuuluvad erakonnad, kes on seni selles mängus ehk vähim osalenud (oli ju Keskerakond ise kaua aega paariaseisuses!).

Soovin omalt poolt jõudu EKRE juhtkonnale parima koalitsioonileppe kokkupanemiseks ning loodan, et leppes saab olema kaasatud parim kõigilt kolmelt erakonnalt – näiteks sotsiaalne hoolivus ja maksureformiga jätkamine Keskerakonna poolt, sambapensioni skeemitamise lõpetamise nõue Isamaalt ning rahvuslike väärtuste ja huvide eest seismine ning karm immigratsioonipoliitika EKRE poolt. Selline koalitsioon oleks just see, mis viiks Eesti edasi järgmisele tasemele! Hoidkem pöialt!”

Kommentaarid