20.02.2019
Kaspar Arro soovitab koalitsiooni kooshoidmisega kõigil võimuerakondadel vaeva näha.
Uute Uudiste kaasautor Kaspar Arro kirjutab sellest, mis toimub praegu maailmas ja Eestis, kus kogu peavoolusüsteem on algatanud infosõja selle jõu vastu, kes ähvardab nende eksistentsi.
“Liberaalne meedia ehk nn. peavoolumeedia on juba aastaid kampaania raames juurutanud mõisteid nagu “libauudised”, “valefaktid” ning “tõejärgne ajastu”. Nagu karta, maailma mastaabis oli nende peletissõnade eesmärgiks segada vett laia publiku jaoks, varjutamaks samal ajal ette valmistatavat kallutatuse hüppelist tõusu endi lehtedes.
Laias maailmas me näeme, kuidas kasutatakse lavastusi ja libafakte poliitilise kartelli tellimuste täitmiseks. Paljud neist libalugudest on tänaseks juba paljastanud, kuid nad täitsid omas ajas eesmärgi. Nii võib libauudiste“tühjaksjooksmisi” illustreerida “Douma keemiarünnaku lapse” lavastuse paljastumine või siis Trumpi valimiskampaania süüdistamine otseses seotuses Vene luureagentuuridega.
See aga ei tähenda, et liberaalne meedia võtaks valeinfo levitamises end kuidagi tagasi – vastupidi, häbematus suureneb iga aastaga. Libalood võivad ju paljastuda, kuid oma ajas on nad eesmärgi täitnud – valitsev kartell on oma poliitika läbi suruda saanud.
Raketirünnakud Süüriale ju toimusid, Trumpi maine sai jäädavalt kahjustatud paljude silmis jne. Nii nagu ka moodsa ajastu libauudiste tootmise uue taseme algatanud lugu, kus Hill and Knowlton büroo poolt lavastatud “nuttev tüdruk” mobiliseeris ameerika avaliku arvamuse toetama Ühendriikide massinvansiooni Iraaki 1991. aastal, nii tõenäoliselt täidab oma eesmärgi ka praegu algatatud massiivne infooperatsioon Venetsueela riigi vastu, mis viib avaliku arvamuse poolt toetatud ebaseadusliku riigipöörde ja kardetavasti ka verise kodusõjani Venetsueelas.
See, mis toimub maailma mastaabis, tundub ajalooliselt pretsedenditu. Kuid võib-olla tundub ta pretsedenditu ka tänu sellele, et meie endi ootused on teistsugused kui iial varem ajaloo jooksul. Katsume uskuda, et demokraatia ajastu tähendab sõnavabaduse automaatset suurenemist ajas ja seda eriti kindlasti vaba mõtlemise hällis Euroopas. Lineaarse progressi usk on kandunud majanduse vallast ka poliitilise süsteemi valdkonda, eeldame automaatselt, et demokraatia täiustub.
30 aasta pärast oleme kindlasti veel vabamas maailmas kui täna, on laialtlevinud uskumus. Ida-Euroopas võimendab seda tunnetust tõik, et tuleme ju äsja ühiskonnast, kus vaba mõtlemine oli erilise pressi all ja vabad mõtlejad võisid oma elu lõpetada noorelt, kuul kuklas. Me usume vaistlikult, et sellised ajad ei saa 21. sajandil korduda.
Kuid kas ei saa? Lineaarse ja katkematu progressi mudel on tegelikult ajaloo käsitluses vaid üks – teised mudelid ennustavad näiteks dialektilist arengut, tsüklilist arengut, “kõik kordub” teooria. Kui vaadata viimase aja häirivaks tegevaid arenguid nagu finantsvahendite koondumine ülikitsa kliki kätte, esindusdemokraatia kaugenemine rahvast, salajased plaanid eriolukorra kehtestamiseks, salajased arvutused miljonite immigrantide majutamiseks Euroopas, seadusandluse karmistamine meeleavalduste läbiviimiseks (endistes?) demokraatlikes riikides jne., siis avaneb üpris häiriv pilt.
Seda arengut saadavad autoritaarsete riigikordade tugevnemine võimsates blokivälistes riikides nagu Venemaa ja Hiina. Peavoolumeedia aina absurdsemaks ja haiglasemaks minevad libauudised on vaid selle protsessi kõige nähtavam osa, mis on suures plaanis disainitud peitma võimu konsolideerimise protsessi ennast.
Sama protsessi lainetused jõuavad ka väikesesse Eestisse. Võimukartell on siingi visanud lavale aferistid, kes korraldavad provokatsioone, mis peaksid mõjutama avalikku arvamust. Samas, kuna Eestis pole nähtavasti protsessi taga terve võimukartell veel koondunud ühtsena ning ka nn. süvariik pole nii võimas, et mõjutaks kõiki osapooli orkestreeringus kaasa mängima, on suured provokatsioonid pigem läbi kukkunud.
Indrek Tarandi provokatsioon ei ole täienisti küll veel läbikukkunuks osutunud, kuna ajakirjandus siiski pigem hoiab veel müüti “EKRE juhtpoliitikute sanktsioneeritud vägivallast austatud eurosaadiku kallal”. Kuid kuna see provokatsioon jäi otse kaamerasilmade ette, siis iga kriitiline kodanik saab nähtud videost omad järeldused teha. Eos kukkus läbi provokaatorist “punaprofessori” Hartlebi üritus, milles too isik koostöös lapse füüsilise emaga seadsid kriminaalselt ohtu oma äsjasündinud lapse heaolu ja tervise. Järjekordselt – provokatsioon viidi läbi kaamerasilma all ja sestap ei julgenud isegi EKRE põlgajad provokatsioonist suurt narratiivi kuduma hakata, saades aru, et see võib rohkem kahjustada liberaalide endi püha üritust, kui konservatiivide oma.
Senitoimunud suurte provokatsioonide kolmas episood toimus teatavasti “EKRE logo rinnus kandnud kaakide kiviründes ameeriklannale ja tema koerale”. Sõna võttis lausa siseminister ise, kelle alluvusse kuulub ka politseitöö korraldamine, süüdistades ilma uurimistulemusi ära ootamata rünnakus EKRE juhtpoliitikuid. Loodi atmosfäär, kus oli tõepoolest karta 12. märtsi 1934 kordumist ehk seadusliku erakonna juhtliikmete arreteerimist. Noored sotsialistidest ning liberitest aktivistid sotsiaalmeedias juba seda nõudsid, nõuti ka EKRE lihtliikmetelt Hiina kultuurirevolutsiooni ajal toimunud enesehäbistamise kampaaniate sarnaselt vabandusi, selle eest, et üldse toetad EKRE põhimõtteid. Olukord oli ärev, rahvas oli lõhki ja riius – riid ulatus isegi perekondade sisse, endised sõbrad kustutasid üksteist teineteise elust.
Õnneks siiski saab olla säilinud usk Eesti politseiaparaadi töö professionaalsusesse. Politsei uurimistöö käigus tuli välja, et asja lavastas luuraja ja kahtlase taustaga ärimees Eerik-Niiles Krossi abikaasa, Mary Kross. Politsei kinnitusel polnud valesüüdistuse esitajat isegi mainitud intsidendi ajal kohas, kus ta väitis end olevat. Provokaator sai ametliku süüdistuse valeütluste andmises ning seisab praegu väljavaate ees minna vangi oma tegude üle järele mõtlema. Ennatlikult ränkasid süüdistusi loopinud siseminister vabandas oma väljaütlemiste pärast.
Võib tõdeda, et kolm senimaani toimunud avalikku provokatsiooni opositsioonilise EKRE vastu on senimaani läbi kukkunud. Kuid “sõda” pole veel läbi, kuna kõik need provokatsioonid tõid esile rea häirivaid tendentse. Esiteks, pole näha, et otseselt provokatsioone läbi viinud isikud oleks siiralt hirmul vastutuse ees või oleks löönud kõhklema oma eesti rahvast lõhestava tegevuse jätkamises. Pigem lakutakse haavu, kogutakse ennast ja analüüsitakse isekeskis ägedalt, kus provokatsioonid viltu läksid – mida saab teha järgmine kord paremini, kuidas tõhusamalt, kuidas määrida meediat veel paremini, et nad ostaks “EKRE koletise” muinasloo ära koos saba ja sarvedega, ilma vähimagi kriitikameeleta ega raiskaks aega “valede poliitikute” ründamise peale.
Teisalt aga tuleb ohumärgiks lugeda seda, kui kergelt meedia neelas alla kolmest provokatsioonist kahel juhul (mille taga oli ka oskuslik SDE lobi- ja veenmistöö, mille kohta andis selge vihje ka ajakirjanik Aivar Hundimägi 16. veebruari “Rahva teenrite” saates) kogu kaheldava väärtusega materjali ja kuidas asuti portreteerima EKRE liikmeid nagu “koletisi”. Kohati oli raskusi neutraalse hoiaku hoidmisel ka Rahvusringhäälingul, kuid kindlasti paistis seekord eriliselt silma EKRE demoniseerimise katsel Delfi/Päevalehe ajakirjanikkond.
Vaadates tagantjärele tolleaegseid artikleid ning teatud eliitringkondade (poliitikud, riigiametnikud, korporatiivselt seotud ettevõtjad sotsiaalmeedias) ülesköetud õhkkonda, võib tekkida küsimus… Seekord pääsesime, EKRE vastast riigipööret ei korraldatud. Kuid seekord, mõned nädalad enne valimisi on ka selgeks saanud, et ehkki EKRE on kasvatanud hulgaliselt oma populaarsust nelja aasta taguse ajaga võrreldes, siis seekord ei lähe nad siiski valimistele vastu võitja ja veel vähem peaministriparteina. Tundub, et mõistuse hääled meedia sees on siiski võimust tagasi võtnud ning pigem loodetakse tulevikus kas eduka blokeerimispoliitika või appeasement`i peale.
Kuid mis juhtub järgmine kord, kui EKRE peale tõenäolist nelja-aastast korruptiivse Reformierakonna ja Keskerakonna ebapüha liitu ähvardab võtta tõelise valimisvõidu aastal 2023? Kui asjad on Eestis nii tasakaalust väljas, et ligi pool rahvast tunnetab, et ta ei saa mädanemist ühiskonnas enam ignoreerida ja on valmis andma oma hääle tõelisele alternatiivile – nii nagu juhtus näiteks Ungaris?
Jah, see on tõsine küsimus, sest Ungarit ei toonud ma näiteks ilmaasjata. Ungaris on rahvameelne partei järjestikuselt valimisi võitnud ja partei populaarsus ei kahane liberaalse meedia pingutustest hoolimata aastate jooksul ühti – liiga selgelt on ungarlastel meeles eelnev sotside märatsemine ja korruptsioon. Kuid tähelepanuväärne on, et liberaalne meedia toob tänapäeval häbematult Ungarit välja kui pooleldi ebademokraatlikku riiki, hoolimata demokraatlike protseduuride absoluutsest olemasolust riigis! Veel enam, välismaises liberaalses meedias (ja isegi ka akadeemilises kirjanduses!) analüüsitakse täna “tehtud vigasid” Ungaris. Kuidas küll Orbanil lasti võimule tulla ja miks tema võimu ei ole võimalik liberaalidel ohjeldada?
See analüüs ei toimu niisama, see ei jää tühja õhku rippuma! Liberaalsed ajakirjanikud ja suhtekorraldajad Eestis hoiavad sellel silma peal ja kavandavad tulevasi infooperatsioone nende analüüside valguses – vältides Ungaris tehtud vigasid. Seega, praegused Tarandi-Krossi-Hartlebi juhtumid on vaid “esimesed pääsukesed” – äpardunud ja ärevil linnupojakesed – kuid oodata on EKRE vastase liberaalide/sotside rinde ridade tihenemist ja järgnevate tulelöökide tabavuse suurenemist. Seda peavad rahvuslikult meelestatud inimesed silmas pidama – esimesed lahingud on internatsionalistidel küll sisuliselt kaotatud, kuid nagu Britannia ei andnud 1940. aastal alla, ei kavatse ka Eesti liberaalsed ajakirjanikud ja arvamusliidrid sõda kaotatuks tunnistada. Seda ei tunnista kaotatuks ka meie, rahvuslased!
Peame koondama oma ridu ja kasvatama selgroogu, sest tulevased rünnakud pigem suurenevad, mitte ei kahane ja vastaspoole häbematus pigem suureneb, mitte ei kahane. Meelekindlust ja teravat keelt ning sulge – siis tuleme sõjast välja võitjatena! Varem või hiljem peavad täna arvamusdiktatuurile panustama kippuvad liberaalid tunnistama, et demokraatliku riigikorra ja vabale sõnale toetuva ajakirjanduse olemasolu on parim garantii meie kõikide pikaajalisele heaolule – nii vasakpoolsetele kui ka parempoolsetele. Sest Pätsu diktatuur on Eesti ajaloos parimaks tõestuseks – kui alguses lähevad nad EKRE kallale, siis järgmisena võetakse ükshaaval ette täna aplodeerivad kaasajooksikud nii vasakult kui ka paremalt tiivalt. Alles jäävad vaid diktaktuurilise tuumiku kõige otsesemad kasusaajad, kõikidel teistel langeb elukvaliteet, väljendusvabadusest rääkimata.
Loodetavasti järgmistele valimistele läheme vastu tasakaalustatuma info- ja meediaruumiga.