Kasulikud idioodid Eesti maine vastu

Kaitsepolitsei aastaraamat loetleb sageli üles Kremli “kasulikke idioote”, kuid jätab nimme välja paljud eurotaustaga tegelased.

Uute Uudiste kaasautor Mart Ummelas kirjutab sellest, kuidas Eesti liberaalsed poliitikud ja ametnikud on saanud tööriistaks neile, kes loovad ainult ühtmoodi mõtlevat maailma.

„Ehkki sageli on väidetud, et mõiste „kasulikud idioodid“ võttis kasutusele V. I. Lenin, siis dokumentaalset kinnitust sellele ei ole. Küll aga levis see väljend 20. sajandil sotsiaaldemokraatide kohta, kes püüdsid kas teadlikult või sihilikult ajada kommunismi ideed ning kaasa tunda Nõukogude Liidu poliitikale.

Meile lähemal ajal on nendeks peetud Lääne, näiteks Euroopa Liidu poliitikuid, kes oma seisukohtadega aitavad kaasa Putini Venemaa globaalsele poliitikale. Eriti drastilise sisu sai see väljend 2016. aasta kaitsepolitsei aastaraamatu esitlusel, kus peadirektor Arnold Sinisalu nimetas kasulikeks idiootideks Euroopa Liidu vastaseid (parteisid) ja rahvuspopuliste Eestis.

Mõiste on selles hinnangus pea peale pööratud, sest tegelikult on Vene asja Euroopas ajanud pigem Euroopa Liidu kui föderaalriigi toetajaist sotsiaalliberaalid, aga nn. rahvuspopulistid ehk rahvuskonservatiivsed jõud on hoiatanud Euroopa riike ja rahvaid hiiliva vasakkalde eest Moskva suunas. Seda ka Eestis kui ideoloogilise konfrontatsiooni eesliinil.

Ometi märkame nii toonase hinnangu põhjal kui ka palju laiemalt seda, kuidas Eesti suveräänsuse ja iseolemise suhtes käituvad kasulike idiootidena paljud meie ametnikud. Värskeim näide esmaspäevasest Postimehest, kus kauaaegne diplomaat Jaak Jõerüüt teatas, et tegelikult teevad Eesti välispoliitikat ametnikud, mitte valitsused ega erakonnad ning ilma ametniketa oleksime juba ammu riik kui „räim tomatis konservikarp“.

Tähelepanuväärne on üks tema lause, mis avab tegelikult ametniku filosoofia sisu: „…mistahes kõrgele riiklikule positsioonile sattunud inimene, alates temast endast, peab enesele  ikka meenutama, et see ametitool on tema jaoks ajutine ja see on antud talle ainult teiste teenimiseks, mitte millekski muuks.“

Ta tsiteerib nõnda Soome endist presidenti Martti Ahtisaarit. Küll aga võiks seda lihtsat tõde rakendada ka tänase Eesti presidendi suhtes. Ent huvitaval kombel sisaldab see väide teisalt mõtet, et ametnikud, kes pole teatavasti valitavad, võivad arvestada töökohaga ühiskonnas toimuvaist muutustest hoolimata.

Eriti värvikalt tuli see esile Matti Maasika juhtumi puhul, kui omal ajal Kersti Kaljulaidi poliitikasse toonud Mart Laari parem käsi asus nüüd tormiliselt kaitsma Kaljulaidi selgelt ebaõnnestunud väljaütlemisi ajakirjas Foreign Policy.

Põhjenduseks sellisele õigustusele toob ta küllaltki ebadiplomaatiliselt räige hinnangu Eesti välispoliitikale, aga veelgi rohkem Eesti seaduslikule valitsusele: „Meie diplomaatidel ei ole juba ammu võimalik lumivalgeks rääkida Eesti praegust musta, rämedat, allpool igasugust intelligentset poliitikat lendavat teksti, mis tuleb mõne valitsusliikme suust.“

Huvitav, et ta ei mõista, et just tema tekst on see tõeliselt must, räme ja ebaintelligentne, selline, mis on Eesti mainet viimastel kuudel kahjustanud. Samasse ritta kuuluvad endise presidendi Toomas Hendrik Ilvese karjatused Twitteris, Facebookis ja Lääne ajakirjandusele antud intervjuudes. Samasse ritta kuulub president Kaljulaidi eelmainitud intervjuu.

Ükski soliidne Lääne või ka Ida allikas ei tegele tõsisemalt Eesti parlamendidiskussioonide kajastamisega, kuid meelsasti tsiteerib meie peavoolumeediat ja ametnikke, kes pole tänaseni aru saanud Eesti muutunud ühiskondlikust õhustikust ning kajastavad seda oma vanas, ärakulunud võtmes, milles  otseütlemised ja ausad hinnangud seniste valitsuste poliitikale olid välistatud. Sealhulgas ka Eesti välispoliitikale Euroopa suunal.

Just selliseid tõeliselt räigeid väljaütlemisi Eesti valitsuse ja selle liikmete retoorika kohta kasutavad need kasulikud idioodid, kes tahavad pöörata Eestit tagasi peenhäälestuse ja välispoliitilise indiferentsuse aegadesse. Tegelikult on huvitav jälgida, kuidas tänase valitsuse oponendid on ammu ületanud oma väljendeis selle retoorilise teravuse, mida nad seni on ette heitnud EKREle. Nojah, kui peale sõimamise midagi muud ratsionaalset pole enam öelda!“

Kommentaarid