Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kaupo Männiste: Jätkem potjomkinlus Eesti tsiviilkaitses ja tegelegem julgeolekuga sisuliselt!

06.01.2023
Kaupo Männiste

Eesti on üritanud pingsalt paista silma edumeelse, progressiivse ja arenenud riigina. Me tahame alati paista võõrastele ilusamad ja targemad ning selle nimel on Eesti olnud nõus lõivu maksma meie riigi sisemise julgeoleku ja tsiviilkaitse arvelt.

Kriitikud on aastate vältel rõhutanud, et Eesti elanikkonna kaitse kriisi ajal pole piisav ning reaalse ohu korral sattuksime kaosesse. Nende hoiatuste peale on aga üldiselt irvitatud üleolevalt ja toodud argumendiks, et mingit kriisi ja sõda ei tule ning üleüldse pole mõtet tegeleda paanika õhutamisega kuna meid kaitseb NATO. Mäletan hästi, kuidas vastas peaminister Taavi Rõivas EKRE fraktsiooni liikmetele Riigikogus 2015. aastal, kui EKRE tõstatas küsimuse varjendite olukorrast Eestis ja tema vastus oli umbes järgmine: „Sõjaohtu ei ole ega tule ning meil on liitlased“.

Kõik selliseid üleolevad sõnad võivad meile aga valusalt kätte maksta, sest reaalses olukorras peavad meie valitsuse ja riigi tegemata jätmise kinni maksma tsiviilelanikud oma eludega. Eesti, kes on olnud ja jääb asuma geopoliitiliselt plahvatusohtlikus piirkonnas, ei saa ega tohi endale lubada vähimatki mugavust ja minnalaskmist kaitseküsimustes ning tsiviilkaitse olukord on üks kõige fundamentaalsemaid meie rahvuse säilimiseks Venemaa naabruses.

Paraku näib, et isegi Venemaa agressiivne hävitustöö Ukrainas koos massimõrvade ja vägistamistega ei ole kuidagi kõigutanud Reformierakonna arulagedat religiooni riigieelarvesse, sest jätkuvalt ei nähta võimalusi arendada tsiviilkaitse minimaalse rahuldava tasemeni. Kaja Kallas väidab härdalt, et Eesti on kindlates kätes, kuid kui kindlates kätes me ikkagi oleme, kui 30 aasta vältel me ei ole suutnud arendada eelhoiatussüsteemi elanikkonnale ning enamus varjenditest on kinni kasvanud, prügi või vett täis või lihtsalt hävinenud? Kas me oleme kindlates kätes, kui pommid langevad ning üle Eesti on valitsemas kaos ja paanika, sest Reformierakond oma ideoloogiaga pole näinud vajadust tagada tsiviilelanikkonna kaitse? See on rohkem kui hirmutav, sest kõike seda kirjeldatut pidas võimatuks ka Ukraina veel käesoleva aasta jaanuaris. Kuid see sai reaalsuseks. Õnneks olid neil säilinud toimivad hoiatussüsteemid ja varjendid, mida meil paraku pole.

Tänase olukorra kafkalikkust demonstreeris aga hiljuti rahandusminister Annely Akkermann, kes väitis järgnevat: “2018. või 2019. aasta eelarvet tehes me ei teadnud, et ees ootab Covidi kriis või 2022. aastal algab Ukrainas sõda. Et selliste väljakutsetega toime tulla, peab valitsusel olema võimalik eelarve kulu poolt liigutada, et reageerida parasjagu riiki tabanud olukorrale.”

Ma kurvastan ehk Reformierakonda, kuid tõde on see, et tsiviilkaitse sõjaohu olukorraks saab arendada järjepidevalt aastate jooksul, mitte kiirkorras ja talgutena. Sõjalist ohtu Venemaa naabruses on rõhutatud korduvalt 30 aasta jooksul ja asjatundmatu ning kohatu on väita, et me ei osanud näha ette sõjalist rünnakut Venemaa poolt.

Ma olen olnud Eesti Politsei taasloomise juures 1990ndate alguses, kui töötasin Rapla Politseiprefektuuris abiprefektina ning täna olen lisaks Kohila vallavolikogu aseesimehe ametikohale ka külade- ja turvakomisjoni esimees. Seetõttu jälgin neid protsesse tähelepanelikult. Riik on küll ametlikult pannud suurema vastutuse kohalikele omavalitsustele tsiviilkaitse korraldamisel, kuid mida pole juurde antud, on poliitilised suunised ning raha! Lisaks on riik võtnud selge suuna küll panna suuremad kohustused Päästeametile, kuid jällegi on olnud puudu kahest asjast: õiguslik raamistik, mis lohiseb ajast ja arust ning puudu on poliitilisest otsusest rahastamiseks.

Reformierakond võib küll demagoogiliselt väita, et kohe kuidagi raha pole, kuid sellisel juhul on vaja valida asemele inimesed, kes mõistavad reaalset ohupilti Eestis ning kellel on olemas poliitiline nägemus tsiviilkaitse arendamiseks. Kui me tahame tõesti kaitsta Eesti julgeolekut, siis on meil headeks näideteks tsiviilkaitse arendamisel Põhjamaad, eriti Soome ja Norra.

Soome, Rootsi ja Norra tegevusest tsiviilkaitse arendamisel ja tugevdamisel on tehtud ka väga kvaliteetne magistritöö, mis käsitleb konkreetselt Päästeameti pädevust ja ülesandeid ohuolukorras varjumise korraldamisel elanike kaitseks ning kus on analüüsitud Põhjamaade kogemusi ja tänast olukorda. Kui meie otsustajad tahaksid võtta südamega Eesti kaitsmist, siis võtaksid nad aluseks toimivad lahendused Põhjamaades. Me ju tahtvat saada Põhjamaaks? Jätkem siis potjomkinlus ja hakakem riiki kaitsma ka sisuliselt.

Kaupo Männiste
Kohila Vallavolikogu aseesimees ning külade- ja turvakomisjoni esimees
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond