Kavandatav hipiorgia Lõuna-Eestis pole Euroopa kultuur, vaid 100% narkopolitsei töömaa

“Järgmisel nädalal Lõuna-Eestis algav hipioleng, kuhu võivad kohale ilmuda sajad, kui mitte tuhanded inimest üle Euroopa, on koroonaohu tõttu terviseameti kõrgendatud tähelepanu all,” kirjutab Õhtuleht. Sotsiaalmeedias kommenteerib teemat poliitikavaatleja Harri Kingo, kes nimetab sündmust juurviljade (vegetable) kogunemiseks ja peab ohtliku subkultuuri sisseveoks.

“Hipid olid minu noorusaja iidolid. Kui ma aga nendele tagasi mõtlen, siis olen ma nende suhtes siin ja täna vägagi kriitiline. Neil oli ja on kolm suurt puudust, mis kogu selle lillelaste liikumise tühjaks teeb.

Esiteks puudub neil igasugune arukas ja konstruktiivne ideoloogia – ideestik, mille kohaselt ennast ja maailma paremaks muuta. Nende loosung “Make love not war” on sisutühi, sest on täiesti mõttetu propageerida seda, mis on niigi iga inimese loomulik esmavajadus – vajadus armastada ja olla armastatud. Teisalt on tobe deklareerida sõjale vastu olemist – igale normaalsele inimesele on sõda väärastumus ja katastroof ilma selle loosungitagi. Olla lihtsalt lillelaps on eemalt vaadates armas, aga sisuliselt on see endale teadlikult vegetable-saatuse võtmine, sest pole ei ideoloogiat, ideid ega tegusid.

Teiseks tõi hipiliikumine endaga kaasa massilise narkootikumide pruukimise. Oma pisikest ideaali – vabaduse ideaali – ei osatud mõtestada ja see tõi kaasa puhtakujulise destruktiivsuse narkomaania näol. Põgenemine narkomaailma pole vabadus. See on vastupidine – see on sõltuvuse vangla.

Kolmandaks veaks pean nende nn. vaba armastust, mille reaalsuseks said nn. hipikommuunid, kus valitses valimatu polügaamia. Ma ei saa sellist “vaba armastust” pidada mingiks inimkonna kõrgemaks väärtuseks, sest armastuse all mõisteti üksnes vaba sugutamist – seksi. Selline valimatu sugutamine hävitas sisuliselt armastuse, taandades selle vastastikuseks ihade rahuldamiseks.

Valimatu seks on omane loomakarjale, mitte inimkooslusele. Loomakari on sellisest hipikommuuni nn. valimatust seksuaalsest vabadusest isegi kõrgemal tasemel. Loomakarjas valitseb siiski teatav hierarhia ja kord, mis on karjale kasuks, sest emane loom valib isaste seast välja selle kõige paremate geenidega isendi.

Hipikommuuni narkouimas seksuaalsuhted olid aga valimatud. Armastusest neis kommuunides oli asi kaugel. Üritati olla vabad, kuid oma arenematuses ja rumaluses hävitati vabaduse esmane ja suurim alus ja tee – armastus. Ei teatud, et armastus ei saabu armastuse seksiks madaldamise läbi. Nagu ei teatud, et vabadus ei saabu sotsiaalsete reeglite kaotamise läbi.

Hipiliikumise puudusi võiks rohkem nimetada, aga las jääda. Need kolm – ideetus, narko ja seks – on minu pilgu läbi peamised vead ja neist ka piisas, et see liikumine ja elulaad ennast ise hävitas.

Hipilaager? Ma ei poolda. Sest ma ei poolda degenerantidest hipisid nende olematu vegetable-elu ja vegetable-maailmavaadega. Näib, et need Euroopa hipid peavad Eestit totaalseks kolkaks, kus võib karistamatult narkot panna ja orgiaid korraldada – meie, lollikesed kolkast, ju ei saa aru ja lubame.

Selle jama võiks ära jätta. See pole meile Euroopa ja selle kultuuri toomine. See on 100% meie narkopolitsei töömaa.”