Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee
 

Kellel on rohkem “identiteedikriis”, kas “paremäärmuslastel” või Vene firmade nõukogudest lahkuvatel Lääne poliitikutel?

-
05.03.2022
Mis mõtet on rääkida Le Peni Kremli-meelsusest, kui Putini sõbraks on endine Saksa liidukantsler Gerhard Schröder.
© Scanpix

Eesti meedia levitab mõnuga France Presse (AFP) ideoloogilist paskvilli mingist identiteedikriisist Euroopa parempoolsete seas, mis on vaid tühipaljas vasakliberaalide fantaasia.

Kõigepealt on juba AFP ideoloogiliselt kallutatud meediakanal, kelle jaoks on kõik konservatiivid “paremäärmuslased”. Lisaks aga kajastab agentuur üheülbaliselt “putinimeelsust”.

Nimelt kujutatakse kõiki Lääne-Euroopa parempoolseid (Itaalia Lega, Le Peni Rassemblement National, Saksa AfD, Hispaania Vox ja Austria FPÖ) Putini-meelsetena. Jah, mingi iva selles on, nad on loonud mingeid sidemeid Venemaaga või esinenud vastavate avaldustega, aga see on omane tervele Lääne-Euroopale kogu poliitilises spektris. Isegi meie Keskerakonnale.

Vasakliberaalne meedia kisub üles opositsiooniliste parempoolsete väidetavat venemeelsust, aga tegelikult on kogu Lääne-Euroopas, mis pole saanud tunda stalinismi ja sotsialismi, olnud aastaid mingi sinisilmne suhtumine Venemaasse, mis sai pisut kahjustada alles siis, kui Putin alustas 24. veebruaril avalikku sõda Ukraina vastu.

Miks süüdistada “paremäärmuslasi” Putini-meelsuses, kui terve Saksa riik aitas Kremlil gaasijuhtme Nord Stream 2 kaudu allutada Euroopa Vene gaasisantaažile (sellele aitas kaasa president Biden Trumpi sanktsioone tühistades)? Või Prantsusmaa müüs kuni Krimmi okupeerimiseni Venemaale sõjatehnikat – Venemaale kavatseti 1,12 miljardi euro eest müüa kaks Mistral-klassi dessantlaeva, tehing jäi siiski katki. Lääne-Euroopas on majandussidemed, mis toidavad Vene sõjamasinat, ülisuured olnud, samas kui mõned “paremäärmuslased” on ainult sõnades agressorit toetanud.

Kuigi AFP kritiseerib konservatiivseid poliitikuid Marine Le Peni, Matteo Salvinit, Alice Weidelit ja teisi, on peamised “tegijad” siiski näiteks endine Saksa liidukantsler ja Putini isiklik sõber Gerhard Schröder ja paljud teised Lääne-Euroopa endised poliitikud, kes pesitsesid soojadel kohtadel Vene suurfirmade nõukogudes, näiteks Prantsusmaa endine peaminister Francois Fillo ja Austria endine välisminister Karin Kneissl. Erinevalt opositsioonis istuvatest “paremäärmuslastest” on neil väga laialdased sidemed majandus- ja poliitikamaastikul ning riikide võimustruktuurides.

Alles reedel saabus teade, et Austria ekskantsler Wolfgang Schüssel lahkub Vene nafta- ja gaasifirma Lukoil direktorite nõukogust ning eelmisel nädalal oli lahkujaid teisigi.

Putini agressiooni tingimustes hindab praegu oma seisukohti (või identiteete) ümber kogu Lääs, kes on Venemaa suhtes sinisilmne olnud, ilmselt katkestavad väga paljud ka olemasolevad suhted, kuid vasakliberaalse meedia tähelepanu pälvisid ainult “paremäärmuslased”.

Lõpetuseks üks kohalik “paremäärmuslane”: Keskerakonna volikogu kinnitas üksmeelselt üle, et 2004. aastal sõlmitud koostööprotokoll erakonnaga Ühtne Venemaa on raugenud ning see ei kehti enam.

UU