Sotsiaalkonservatiivsest vaatevinklist vaadatuna pole midagi tavatut, kui kriitikat tehakse eelkõige läänemaailma aadressil, aga süübides teemasse, näeme et kultuurimarksism sai alguse iduna justnimelt lääne inimese südames. Venemaaga tundub asi olema üheülbalisem kui läänega: kui lääne vastu aitab sõna, siis Venemaa vastu aitab meid kuulipilduja. Aga me mõistame, et säärane kaevikujutt ei saa olla kahe riigi omavahelise suhtluse aluseks, ega eesmärk omaette.
Eelmisel aastal tegi Riigikogu mitu Vene-Ukraina teemalist avaldust, viimane neist kuulutas Venemaa režiimi terroristlikuks. EKRE tegi avaldusele ettepanekud mh sulgeda riigipiir Venemaaga, Eesti Moskva saatkonna taseme vähendamine suursaadikute tasemelt asjuri tasemele ning deklaratsiooni et Eesti loobub Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimise protsessist, kuid need ettepanekud ei leidnud toetust.
Ega läinudki kaua kui Eesti teatas Venemaale et too peab oma Tallinna saatkonna töötajate arvu vähendama. Erinevalt EKRE ettepanekust, mis käinuks Eesti saatkonna kohta Moskvas, andis sõjaprintsess käsu Venemaa saatkonnale Tallinnas – kaks erinevat lähenemist.
Ja mida valitsus selle sammuga saavutas? Venemaa vastas Eestile sellega, et soovitas meie suursaadikul Moskvas lahkuda. Aga veel tähtsam, mida on Eesti sellest võitnud? EKRE ettepanekud olid kaalukad ja julged – isegi kui see tähendanuks Venemaa vastusammu, poleks see kõik olnud ilmaasjata. Reformierakond aga ärritas agressorit selleks et endale enne valimisi poliitlist profiiti lõigata, kas keegi arvab teisi?
Või olete kuulnud mõnda reformarit, isamaalast, sotsi õigustamast liitlaste kohalolu Eestis selles konstekstis et Venemaa hoiab ju ise sõjadeviisi Pihkvas? Ei!
Liitlaste kohalolu Eestis sh kuulumist NATOsse osatakse globalistide poolt kibedaks teha – küll peame kooseluseaduse vastu võtma, küll peame Nursipalu harjutusvälja elanike arvelt suurendama. Kas Ungari, kes on jätkuvalt NATO liige, on pidanud loobuma rahvusliku väärikuse säilitamiseks liitlaste kaitsest?
EKRE ridades kandideeriv Varro Vooglaid küsib avalikult, et kas Eesti püüdleb suhetes Venemaaga pingete maksimaalse maandamise või nende maksimaalse kasvatamise poole, kas eesmärk on rahu säilitamine või sõjani jõudmine.
Oleme rahvuskonservatiividena seisukohal et NATO liikmelisus on Eestile hea. Aga see liikmelisus globalistide käes, eriti rumala peaministri käes, on sama nagu anda ahvile kuulipilduja kätte. Vastutustundetu, klähviv diplomaatia, toonitamine et Eesti on sõjas, on Eesti julgeolekule kahjulik ning võib meie maa muutagi lõpuks sõjatandriks. Ja ma ei imesta, kui Reformierakond seda plaan B-na soovib, või on neil vähemalt säärastest „arengutest“ ükskõik – nende ettekujutus riigi kaitsmisest on enese müümine globalistide huvidele.
Meie, rahvuskonservatiivid, teame, et Eesti sõjaline eesmärk on rahu säilitamine. Rahu aitab meil võita aega ja seda aega tuleb kasutada targalt!”
Kenno Põltsam, Kuusalu EKRE