21.11.2018
Kenno Põltsam
Rahvuskonservatiiv Kenno Põltsam kutsub üles inimesi teavitama, et ainult EKRE programmis on sätestatud vajadus seadustada rahvaalgatus ja rahvahääletus, ehk õigus algatada seaduseelnõusid ja referendumeid olulistes poliitilistes küsimustes.
“2001. aasta 23. aprillil kajastas väljaanne Postimees et 26 sotsiaalteadlast tegid jõulise avaliku pöördumise, milles kajastusid järgmised read: “Eesti ühiskond on jõudnud poliitilisse, sotsiaalsesse ja eetilisse kriisi. Võim on rahvast võõrandunud juba sellisel määral, et rääkida tuleb kahest erinevast Eestist. Poliitika enesekesksus ja ebaeetilisus on muutunud igapäevaseks ja iseenesestmõistetavaks, hägustunud on vastutuse mõiste,” seisab pöördumises “Kaks Eestit”.”
Niimoodi kirjutati 17,5 aastat tagasi, ajal mil minu põlvkonnal polnud veel habet kasvama hakanud – juba siis oli meie ühiskond lõhestunud ning mis siis on muutunud? Mäletan neid nii öelda äraostmatuid Res Publica tegelasi, kes hiljem oma lubadused reetsid ja kellele erakond Isamaa reeturlikult andus; mäletan hästi meedia ühepoolset propagandat EL liitumise kasuks; mäletan hästi Reformierakonna “suurt edu” enne majandusbuumi ning hiljemgi; mäletan hästi neid nii-öelda Jääkeldri sündmusi, mis tegelikult kuhugi ei viinud.
2014. aasta varakevadel juhtus aga traagiline lugu, kui sotsiaaldemokraadid valitsuskoalitsiooni võeti ning kooseluseadus ja hilisem paljuski meelega tekitatud migratsioonikriis lõhestasid rahvast veelgi – erakond IRL jätkas mandumist, Reformierakonna valelik pale oli juba paljudele tuntud ning inimesed justkui olid lootuse kaotanud.
Tulles 2001. aasta juurde tagasi, tekib mul küsimus, et kas me mitte ei alustanud oma riigi taastamist valest otsast? Ilmselgelt valitses Eesti ühiskonda 2001. aastal üle üldine liiduusk – küsimatagi, millises suunas Euroopa Liit liigub ning mõtlemata, kas me oleme ikka rahvana oma orjameelsuse seljatanud ning valmis oma suveräänsust kaitsma. Vaadates praegust valitsevat võimuladvikut, näeb seal allaheitliku ja selgrootut kössitamist Brüsseli ees, kuigi sai ju EL loodud hoopis suveräänsete rahvusriikide liiduks.
Selleks et praegust lõhestavat olukorda parandada, tuleb vaadata meie ajaloos veelgi kaugemale ning avada 1934. aasta valus toimik – aeg, mil Eesti kultuuriline koorekiht oli rahvast võõrandunud, demokraatia poliitilisest protsessist elimineeritud ning üks egomaniakaalsena näiv riigivanem Päts alustanud tantsu vanakuradi vanaemaga, mis lõpuks päädis 1939. aasta baaside lepinguga – vaikne alistumine, ilma et rahvas oleks saanud oma arvamust avaldada ja nõuda sõjaväelist mobilisatsiooni.
Mis oli eestlaste suurim traagika Teise maailmasõja päevil – oli see sõdimine sakslaste mundris, hukkunud ja küüditatud või põgenemised läände? Ei! – traagiline oli alistumise, poliitiliste prostituutide kaalutletud käitumine, et kuidagi omaenese nahka päästa, ning rahva relvituks muutmine, mis oli demokraatia likvideerimise tagajärg.
Viimases kakskümmend seitse aastat viljeletud esindusdemokraatia on end ammendunud. Erinevad sündmused taasiseseisvunud Eestis on näidanud, et esindusdemokraatia saab toimida, kui rahvas on sisemiselt vaba. Aga rahvas ei saa sisemiselt vaba olla, kui suurtes küsimustes pole toimunud rahvahääletusi ning rahvas on lõhestunud, seda suuresti iseseisvuspuude tõttu, mis suuresti on levinud meie riigiametnike ja poliitilise koorekihi hulgas.
Me võime vaadata demokraatia olukorda üht- ja teistpidi ning lõpuks avastada et käime ikkagi ringiratast. Justiitssüsteem on mäda, valimissüsteem on ebademokraatlik ning ei pruugi anda Riigikogu mandaati kandidaadile, kes kogus mitu tuhat häält, e-valimiste üle kontrolli ei ole, rahvaalgatusõigus rahval puudub ning Vabariigi President pole rahvalt mandaati saanud.
Kas rahvas sai hääletada 1998. aastal abordi küsimuse üle? Kas rahvas sai hääletada euro kasutusele võtu üle? Kas rahvas sai hääletada kooseluseaduse üle? Kas rahvas sai hääletada Rail Balticu projekti üle? Kas rahvas sai hääletada pagulaskvootide üle või kas rahvas sai hääletada ÜRO ränderaamistiku üle? Ei! – ja viimane problemaatiline dokument oleks tõenäoliselt ilma EKRE sekkumiseta valitsuskoalitsioonis heaks kiidetud.
Just seepärast ongi rahvuskonservatiivid poliitilise jõuna, aga ka muud konservatiivsed jõud kodanike ühendustena, nagu näiteks SAPTK, aastast-aastasse muutunud üha populaarsemaks, sest rahvas näeb ja tunneb oma südames ära selle õige või ainuma võimaliku pääsetee rahvastikukriisist – vähendamaks õigluse ja õiguse kuristikku, toetamaks elupooldavaid ja traditsioonilisi ideid ning oma riigi suveräänsusküsimust, tuleb meil taastada otsedemokraatia mehhanismid.
Selle aasta 12. märtsil korraldas SA Terve Rahvas, mille nõukogu esimees on EKRE nimekirjas kandideeriv ajaloolane Jaak Valge, Toompea lossi ees meeleavalduse, et nõuda 1934. aasta riigipöördega kaotsi läinud rahvaalgatuse ja -hääletuse õiguse taastamist. Üks sõnavõtja oli EKRE aseesimees Martin Helme kes ütles nõnda: “Ükski poliitik ei tagasta rahvale võimu. Rahvas peab selle võimu võtma. Poliitikutele ei tohi jätta valikutki.”
Head aatekaaslased ja seni veel kõhklejad! On ju ilmselge et EKRE on see poliitiline jõud, kes omab rusikat, mida vajadusel kabineti lauale lüüa, ja samuti tugevat selgroogu, millega seista vankumatult Eesti suveräänsuse eest. Meie ühiskonnas on kümneid vabaühendusi ja kümneid tuhandeid inimesi, kes soovivad lõpuks taastada usu demokraatiasse – seisame üheskoos valimiste lähenedes külg külje kõrval ühe rahvusliku erakonna selja taga ning hoiame järjepidevust. Ärge jääge valimiseelsest ajast kõrvale ning otsustage juba täna Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kasuks – ainult nii saame kindlad olla, et meie rahval on siin Maarjamaal tulevikku.
Pikemas plaanis tuleks meil taastada need otsedemokraatia mehhanismid, mis olid ette nähtud juba 1920. ja 1933. aasta põhiseadusega, kuid mille Konstantin Päts ja Johan Laidoner 1934. aasta riigipöördega kaotasid. Esindusdemokraatia täiendamine otsedemokraatia mehhanismidega peataks võimu võõrandumise rahvast ning aitaks kodanikke ja poliitilist eliiti omavahel lähendada.
SA Terve Rahvas on välja töötanud ja oma koduleheküljel avaldanud eelnõu Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seadus rahvaalgatuse seadustamiseks.