01.05.2019
Kenno Põltsam
Rahvuskonservatiiv Kenno Põltsam vaatleb Euroopa Liidu arenguid kui põikpäiset keeldumist ühe ühenduse allakäiku tunnistamast.
“2004. aasta volbripäeva eelõhtul, olles 13-aastane, sattusin jalutama oma koeraga, vaatasin pimeduses lõõmavaid lõkkeid ning nuusutasin meeldivat kevade lõhna. Erinevalt teistest oma eakaaslastest tunnetasin ma muutuste erinevaid tahke. Ühest küljest kiitsin ma uue ajastu heaks: mis saab olla selles halba, kui Eesti kuulub ühisesse rahvaste perre, ja kui saab reisida ilma piirikontrollita ja omada sama valuutat, mis itaallased. Teisest küljest valdas mind ka pessimistlik tundmus – küsisin endalt, kas 30.04.2004 on see päev, kus raadiost lastakse ainult eestikeelset muusikat, kuna Eesti kui iseseisva vabariigi aeg saab läbi.
Sel aastal tähistame 15 aasta möödumist E.-Liiduga: olen isiklikult vahepealse ajaga läbi elanud liberaalse perioodi, äratanud endas elule konservatiivi, tapnud endas paganat ning lõpuks on saanud minust skeptik EL suhtes. Avaliku elu jälgijana olen näinud antud projekti totalitaarset palet ning fanatismi liberaaldemokraatia suhtes, kuulutades viimase ainuõigemaks ning selle viimase ideoloogia, mis pole kuidagi seotud vabaduse, inimõiguste või klassikalise liberalismiga, lausa perversset huvi surmaelementide järele.
Kui surmakultuuril oleks sakramendid, siis oleks neid kolm: rasestumisvastased vahendid, abort ja eutanaasia – kõige mustemal kujul on tegu inimelu sündimist takistavate meetoditega. Euroliit on siinkohal number üks: näiteks on nii suurriikides Venemaal kui ka USA-s levinud preservatiivid ning seadustatud abort, kuid mitte eutanaasia. Euroliit on igas mõttes skoorimas aladel, mis eitavad või moonutavad loomuseaduseid.
Euroliit on tervikuna liikumas sinna, kus üteldakse lahti oma mullast võrsunud juurtest. Tasuks vaid meelde tuletada 2012. aastal avalikustatud ja eurosaadiku Indrek Tarandi eestvedamisel eesti keelde tõlgitud „Euroopa manifesti“, mille autoriteks on endine marksist Daniel Cohn-Bendit ja ALDE fraktsiooni esimees Guy Verhofstadt. Fanaatiline visioonidokument, mis on üleval eurosaadiku kodulehel, kujutab endast rahvuste järgset Euroopat.
Nii nagu 15. aastat tagasi, meeldib mulle praegugi korjata vanalt kolhoosi põllult nartsisse ning need omale koju viia, nii olen teinud juba sel kevadelgi. Ainult et hakkasin sel korral vaasis olevatel nartsissidel ja EL vahel võrdlusmärke tähendama.
Esiteks on sõna nartsiss arvatavasti tuletatud kreeka keelsest sõnast ναρκάω, mis tähendab „kangestun „või „tuimestun“: nagu ka praegune euronomenklatuur – eneseimetlev ning elupõlgav. Teiseks aga sai minu poolt nopitud nartsiss, mille eemaldasin juurtest, pandud ebaloomuliku keskkonda ehk vaasi. Lill hakkas küll alguses õitsema, aga mõne päeva pärast on oli tal eluvaim otsas ning ta närbus: nagu ka praegune Euroopa, mis on nagu uks hingedelt maas või antud kontekstis nagu nartsiss vaasis, ning seda eelkõige föderalistide ja globalistide eestvedamisel.
Selline Euroopa koos oma mentaalsusega, mis valitseb föderalistide-globalistide peades, närbub varem või hiljem sest ta on end juurtest lahti kistud; elatub ehk veel inertsist. Euroopa Parlamendi valimiste eel tahaks loota, et tulevikus astutakse samm, mis viiks meid suveräänsete rahvusriikide Euroopale lähemale, tõelisele Euroopale, mis ei vaagu hinge, vaid vastupidiselt, elab. Praeguse Euroliidu imetlemine oleks sama, mis imetleda närbunud lilleõit vaasis, või veel hullem, sama mis imetleda laipa.”