26.04.2022
Paljud Eesti inimesed juba julgevad võimurite vastu olla.
Veel enne 2020. aasta algust levis keskealiste ja vanemate seas arusaamine, et tänapäeva noorsugu on memmekate klass, lumehelbekeste põlvkond, kes iga teise raskuse ees pea norgu laseb. Läks üürike aeg, kui oli loodud propaganda narratiiv, mis ütles: „Püsi kodus ja väldi kontakti teiste inimestega“, „Haigena püsi kodus“, üks variant kuulutas kodus istumise kangelasteoks ning peaminister Kallas manitses peaministrile ebaväärikal viisil mittevaktsineerituid kodunt välja minema ning mitte kellegagi kohtuma.
Avalikesse kohtadesse ilmusid käte desinfitseerimisautomaadid, COVIDi eest hoiatavad sildid, varsti tuli näokatmise kohustus ning peaminister Ratase allkiri nõusolekule, et Eesti võtab kasutusele vaktsiinipassid. Kallase valitsuse ajal korraldati apartheid: vaktsineerimistunnistus, vaktsineerimisega seotud propaganda, mille tõttu väga paljud kannatasid ja olid valiku ees, et kas alistuda või kaotada töö, ning Valitsuse käsk kanda avalikes siseruumides maski. See kõik aga paneb küsima, et millised on meie ühiskonna väärtused ning kas valitsuse korraldustele tuleb ikka alati alluda?
Mitte vaid Kallase valitsus, vaid terve ühiskond on teinud noorsoole karuteene. See sama noorsugu, kelle hulgast vähemalt üks küsinud on, et kuidas saiakoti avama peab – arvab nüüd, et mähet kantakse näo ees, suvalise solgi enesele sisse süstimine päästab maailma ning valitsuse poliitikale peab alati kuuletuma. Ma ei taha üldistada ja ütelda, et noorsugu on hukas, pigem on viimased aastad mind vastupidises veennud ning pannud küsima, et kuidas inimesed kelle noorus möödus ajal, mil punaajakirjanik Mart Kadastik rahvuslasi varjunime alla hurjutas või komparteilane Siim Kallas vuntsi muheledes tütar Kajat kantseldas – ikka niivõrd ükskõiksed ning ebaõiglusega leplikud on.
Me oleme COVIDi hirmus mitte ainult noorsoost, vaid tervest ühiskonnast teinud lumehelbekese.
Laias laastus võttes, kardab see ühiskond ühte laboris valmis treitud viirust enam kui kerget kannatust taluda või raskelt põdemise puhul, enesele ausalt otsa vaadata. Nii nagu tänavale sattumine on siiski natukenegi inimese enda süü, on seda ka raskelt haigeks jäämine. Inimene ei peaks kartma kukkuda, ta ei peaks kartma sattuda tänavale või haigestuda, ta ei peaks kartma endaga tõtt vaadata ja küsida kriitilisi küsimusi – sest kui nende kannatuste vältimiseks on oht sattuda millegi orjusetaolise meelevalda, millegi mis kärbib sinu väärikust või röövib sinult hinge – siis tuleb igal juhul valida kannatuste kandmine. Kuid olgem nüüd ausad: korraldus et varem kohustuslik kaitsemask on alates 3. aprillist soovituslik, tõestan ilmekalt et inimestel oli suurem hirm minna vastuollu valitsuse poliitikaga kui et kardeti viirusesse haigestumist.
Inimene ei peaks kannatusi iga hinna eest vältima, vaid ta peab paluma kõige vägevamalt, et ta annaks talle jõudu, et kõik talle osaks saavad kannatused ära kanda. Võib-olla me ise ei mõtlegi sellele, ent eestlasel on kombeks paluda endale ja soovida teistele „kannatust“ – mida siis soovitakse, kas raskust või jõudu see raskus ära kanda? Ehk on see eestlase viis ütelda et „ära virise, vaid kannata sest kannatuse kandmine teeb sind mehiseks, kannatuse kandmine selgitab mis puust sa oled“. Mõtlemise koht!
Meenub pime ja kõle detsembrikuu õhtu sõduribaaskursuse lõpuajal: oli külm ning libe. Kandsin enda seljas raskust mis ületas minu kehakaalu ning juba viiendal kilomeetril soovisin alla anda. Kuid peale meieisapalve lugemist saavutasin enda üle võidu ning samm sammult jõudsin järgmine päev 55km rännaku tehtud. See oli seni ajani minu elu raskeim füüsiline kannatus, mille ma ära kannatasin, sest mul oli kannatust. Ütleme selle välja: ma leidsin endast usu kannatus ära kanda.
Kenno Põltsam
