Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kenno Põltsam: tänane väikekodanlane sõidab kastirattaga ning usub, et eraomandist loobumine aitab kliima soojenemise vastu

-
21.05.2024
Me oleme kuidagi otsaga jõudnud aegadesse, mil pommivarjendid hakkavad vajaduseks muutuma. Pilt on illustratiivne.
© UU

Ehk jälgid sinagi teinekord tänavapildis liikuvat inimest tähelepanelikumalt kui muidu. Aastal 2024 valitseb tänavapildis multikultuursus: ringi vuristavad kahe- ja neljarattalised sõidukid, slaavi keel kajab igas tänavas ning igasugu muud tulnukad põlistavad pealinnas oma juuri, tema kehahoiakus on loidus nagu inimene, kes õhtul kodus külmkapi juurde loivab. Modernism on taimena enda embusesse haaranud traditsioonilise elulaadi, see kajastub arhitektuuris, väljapanekutes-dekoratsioonides, üritustes, muusikas ja riietumisstiilis.

On raske öelda kui palju 100-st vastu tulijast hoolib aegade ülestest asjadest. Ei saa öelda, et üks on teisest tähtsam, igapäevane elamine on oluline ja täna oleme seal, kus elunautivast ideoloogiast on roheterrorismi näol saanud materiaalset elu hävitav ideoloogia ja need, kes peavad lugu aegade ülestest asjadest, teavad rääkida et nn rohepööre ja muud veidrused on meie aja narrus ning need lõppevad varem kui me arvatagi oskame. Aga kui jõudeelu muutub domineerivaks, kui inimene elab vaid iseendale, siis ei saa ta aegade üleseks, ta kaob massi sisse.

Meie maa mäletab neid aegu, mil sajad ja tuhanded avalikkusele tundmatud inimesed jätsid oma jälje, panustades rahvastiku taastootmisse. Ühe inimese suurus väljendus selles, mitte kui tuntud oli ta üleriigiliselt, vaid selles. kes ta oli oma kogukonnas. See oligi kultuuriline rikkus, sest igal inimesel oli väikenegi võimalus enda kätega toota või luua aegade ülest asja.

Täna on aga tentents vastupidine: kultuuriline rikkus on asendumas kultuurilise mitmekesisusega ja 15 minuti linnaga. See aga tähendab, et neid nn legoklotse, mida ritta laduda, ei teki mitte juurde, vaid jääb drastiliselt vähemaks. Ühe rahvuse esindaja, olgu see siis eestlane või prantslane, ei saa arendada oma rahvuskultuurilist asja; temalt võetakse kultuuriline taustsüsteem ning see asendatakse pehmelt öeldes prügiga. Nägime ju, mis Eurovisiooni lauluvõistlusest saanud on. Aga miks on vajalik et inimene oma kätega midagi looks, kasvõi luuletaks või kirjutaks anekdoote emakeeles?

Inimese eluiga on üürike. Kõik tänaval vastutulijad lahkuvad siit ilmast ükskord, neist jääb maha nende poolt toodetud looming. Kui mõtleme, mida suutsid ehitada vana roomlane või keskaja Euroopa inimene, siis näeme kultuurilist rikkust. See käsitöö, mida tegid meie esivanemad sajandite jooksul, olles teoorjad, on kiitust vääriline.

Ilmselt on kõikidel aegadel arvatud, et nende aeg on eriline, aga eriti meeldib sellise fooni loomine progressivistidele-kommunistidele. Kui mõelda, kes kõik on Estonia teatri ümber siblinud, O. Lauristin uskus siiralt, et nende aeg on eriline ja täna usuvad paljud globalistid, et nende aeg on eriline. Justkui oleks homodele riikliku abiellumise õiguse andmine tagasipöördumatu või islami invasioon tagasi tõrjumatu; kuskil on inimesed, kes seda just tahavadki, et klassikaline Euroopa lõplikult häviks. Ent nii nagu lõppesid roomlaste lustimängud, nii on tõrjutud ka islamit tuhat ja enam aastat. Ükski asi, mis sõltub inimesest, pole pöördumatu, sest jumalast seotud abielu-perekonna mõistet ei saa ümber defineerida.

Täna näeme tänaval sadu vastutulijad, kes on koolitatud uskuma, et nende aeg on eriline. Massiinimene, kes  väljendab valitseva ideoloogia tõekspidamisi oma riietumisstiiliga, kunstilise või muusikalise väljendusega või arhitektuurilise ehitusega ning kes samal ajal vaid tarbib, teenib tegelikult saatanat.

Siin tulebki välja inimese suhtumine elusse peale surma. Revolutsioonilised jõud väidavad, et me oleme nagunii kõik surelikud, traditsiooniline ehk religioosne maailm õpetab, et inimene pärib igavese elu. See pole pelgalt usu küsimus, mille tõepärasus selgub tulevikus, vaid juba täna siin teostuv. Kui inimesele õpetatakse olema tarbija, et elu peale surma pole olemas, siis saab seda inimest ka õpetada isiklikuks varast loobuma – ainuke vara, mis inimesele jäetakse, on madalamate tungide väärpidine rahuldamine. See pole konservatiivide väljamõeldis, vaid revolutsionääride astutud samm kõige normaalse ehk pikemas plaanis kõige füüsilise vastu. Kui inimesel puudub kutse väärikusele ehk igavesele elule, siis on ta potensiaalne anarhist, ta on hukule määratud hing.

Kultuuriline mitmekesisus pole kultuuri rikastav, vaid seda hävitav. Piisab ainult mõelda päevale, mil algas täiemahuline sõda Ida-Ukraina pinnal, palestiinlaste rünnakule Iisraeli tsiviilisikute vastu või moslemi märatsemistele Pariisis ja mujal, ning me oleme tunnistajaks et aastaarv on vaid number, kuid inimloomus ei muutu. Kui me täna arvame et valge inimene jääb Euroopa põlisrahvaks, et sinna lisame vaid natuke mitmekesisust, siis pole see täna aastal 2024 enam naiivsus, vaid kuritegelik suhtumine oma kodumaasse ja lõpuks ka iseendasse. Inimene kes hääletab globalistide poolt, tegeleb oma peaga mõtlemise asemel lagastamisega. See pole kultuur, vaid laga.

Kui me veel eile arvasime, et Vene sõduri saabas enam iial Eestimaa pinda ei puuduta, siis täna me enam nii naiivsed pole. Kui meie riiki veel enam pankroti poole triivitakse, võime näha 10 aasta pärast Tallinna tänavatel hoopis teistsugust kultuuri, hoopis teisi lippe lehvimas riigiasutuste fassaadidel. See ongi ajas kaduv väikekodanlane, kes täna kõnnib rahulikult tänaval, aga homme elab hoopis pagenduses või hauas.

Inimene, kes ise midagi oma käte või mõistusega ei loo, kes vaid tarbib ning oma mõtlemist ei rakenda – on ajas kaduv väikekodanlane. Ta ei paista kuidagi moodi massi seest välja ning kui süveneda, mida ta oma kogukonnas või perekonnas teinud on, siis pole ta seda väikestki ülesannet täitnud. 20. sajandi kommunistidel oli tavaks nimetada kapitalisti heaks töötavat ning jumalakartlikku inimest väikekodanlaseks – täna näeme ka väikekodanlast, ent see on omandanud hoopis teistsuguse tähenduse. Tänane väikekodanlane sõidab kastirattaga ning usub, et kliima soojenemise vastu aitab see, kui loobuda enda eraomandist. Tegelikult elab suurem osa maailmast endistviisi ning vara, mida väikekodanlaselt röövitakse, jõuab ju ometi kellegi taskusse.

Kokkuvõttes saab öelda et tegelikult polegi väikekodanlus halb, kui viljad mida sa külvad, loovad aegade ülest kunsti: olgugi et see ei pruugi ühiskonnale teatavaks saada, aga see on tähtis oma kogukonnas, perekonnale. Ja mis saab teha inimesest veel suurima kunstniku, kui see, kui ta taastoodab oma perekonda?

Väikekodanlane selles halvas tähenduses tegeleb mere kündmisega. Tema töö jääb ajalises mõttes üürikeseks, ta ise on nagu peenraha mis ruttu kulub. Palja tagumiku näitamine avalikus ruumis ei tee teda suuremaks. Ei. See teebki temast väikese inimese.

Igal inimesel on vaba tahe otsustada, millele tema panustab. Igal kodanik peab eurovalimiste raames otsustama, kas ta panustab oma häälega ebakindlale globalismile või suveräänsele kindlusele.

Kenno Põltsam
EKRE Kuusalu osakond