15.11.2018
Kenno Põltsam
Rahvuskonservatiiv Kenno Põltsam jagab Uute Uudiste vahendusel lugejatega MTÜ Lastekaitse Liit vastust, mille too andis teabenõudena küsimusele abortide kohta, ning lisab oma täiendava arvamuse.
“Toon välja ühe omapoolse küsimuse ja sellele saadud vastuse: “Kas Lastekaitse Liit jagab seisukohta, et igaühel on õigus elule ja kehalisele puutumatusele alates eostamise hetkest, sõltumata tema füüsilisest või mentaalsest seisundist?”
Lastekaitse Liit vastab: “Igal lapsel on sünnipärane õigus elule ja maksimaalsele lapse võimetest lähtuvale võimalikule arengule. Riigil on kohustus tagada lapse ellujäämine ja areng võimalikult maksimaalselt. Igal lapsel on õigus võimalikult heale tervisele ja ravivahenditele ning tervise taastamisele.
Õigus elule, arengule ja oma vajadustest lähtuvale maksimaalset arengut soodustavale kasvukeskkonnale on kõigil lastel, ka neil, kellel on mõni haigus, füüsiline või vaimne puue. Haigete või puudega laste kasvukeskkond peab olema võrdväärne terve lapse kasvukeskkonnaga ning elutingimused peavad tagama talle eneseväärikuse, soodustama enesekindluse kujunemist ja võimaldama ühiskonnas aktiivselt osaleda.
Eeltoodu tuleneb ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklitest 6 ja 24, millega Eesti ühines 1991. aastal ja Eesti Vabariigi põhiseaduse §16. Tulenevalt raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadusest on indutseeritud ehk esilekutsutud abort Eestis lubatud raseda sooviavalduse alusel kuni 12. rasedusnädalani. Seejärel on tehislik abort lubatud kuni 22. rasedusnädalani viiel juhul: rasedus ohustab ema tervist; sündival lapsel võib olla raske vaimne või kehaline tervisekahjustus; raseda haigus või tervisega seotud probleem takistab lapse kasvatamist; rase on alla 15-aastane või rase on üle 45-aastane.” (Grete Landson, MTÜ Lastekaitse Liidu kommunikatsioonijuht).
MTÜ Lastekaitse Liidu poolt viidatud ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 6.1 ütleb et, konventsiooniga ühinenud riigid tunnustavad iga lapse sünnipärast õigust elule. Sama konventsiooni artikkel 24.2 ütleb et, konventsiooniga ühinenud riigid püüdlevad selle õiguse täieliku elluviimise poole ning vajadusel võtavad tarvitusele vastavad abinõud, et eriti: a) vähendada imikute ja laste suremust.
MTÜ Lastekaitse Liidu poolt viidatud Eesti Vabariigi põhiseaduse § 16 ütleb, et igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta. Samuti viitab Lastekaitse Liit ka Eestis kehtivale raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadusele ning toob välja seaduses kirjapandu. Seadus jõustus 21.12.1998. aastal Mart Siimanni juhitud valitsuse ajal, mil sotsiaalministriks oli endine Tartu naistekliiniku peaarst ja Koonderakonda esindav Tiiu Aro.
Selle aasta 5. oktoobril Varro Vooglaiu poolt toimetatud ja Objektiivis avaldatud kirjatükis võib lugeda järgmist: “Ometigi deklareerib ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, et inimisikule omasest väärikusest tulenevalt on igal inimesel võõrandamatu õigus elule… seejuures ei näe mitte ükski universaalne inimõigustealane rahvusvaheline leping ette midagi sellist nagu õigus abordile – vastav “õigus” on abordiaktivistide poolt meelevaldselt tuletatud teistest õigustest, ennekõike õigusest eraelu puutumatusele.”
Minu arvates on kahtlematagi selge, et inimelu algab eostamise hetkest ning et ühtegi süütut inimelu ei tohi lõpetada, olgu ta vaimse või füüsilise puudega – nii ütleb aastatuhandeid kestnud objektiivne tõde, mille edasi kandjaks on olnud maa soolaks peetud kristlaskond.
Ungaris toimusid selle aasta 8. aprillil üldvalimised, mille võitis ülekaalukalt rahvuslik Fidesz. Selle partei liider Victor Orban ütles oma kampaania kõnes järgmist: “Kui migratsioonist saab inimõigus, on see kindel retsept Maa hävitamiseks, mis viib primitiivse inimkonnani” ning samuti et: “lapsed on kõige tähtsamad” ning maa “vajab rohkem lapsi ning mitte migrante.”
Ka meie Eesti seisab teelahkmel, kas võtta vastu kõik, kes siia tahavad tulla ja jääda, või hakkame oma rahvast ise taastootma – kas me tahame viljeleda „tõsta makse ja kuluta“ majanduspoliitikat või me anname oma majandusele uue hoo – kas me tahame valitseda sakslaste armust või tahame olla oma maa peremehed ja isevalitsejad?
Kuna kõik pidavat algama inimesest endast, siis teen teatavaks oma valiku: väärtustan konservatiivina elupühadust, traditsioone ja austan kõrgemalt tulevat paratamatust ning olen igipõlise saare eestlasena uhke selle üle, kellena ma sündisin – eestlasena – rahvuskonservatiiv. Seda kõike kirja pannes, ootan vaikselt juba traditsiooniks saanud vabariigi aastapäeva tõrvikurongkäiku, et siis oma rahvuskaaslastega külg külje kõrval sammuda.”
MTÜ Lastekaitse Liidu poolt saadud tervikvastust on autori poolt varem käsitletud portaal Objektiivis.