09.01.2021
Uuringud selle kohta, mida arvavad inimesed ühiskonnas toimuva kohta, tekitavad ise üha rohkem küsitavusi, sest neist peegeldub juba liiga palju vastuolusid.
Jah, üldreeglid sellisteks küsitlusteks on, aga kes tagab, et polariseerunud ühiskonna pole lõhestumine kaasa haaranud ka reitinguagentuure – mis ausakesed nemadki on, kui kõigis institutsioonides esineb omajagu ebaausust.
Eesti Päevaleht tellis uuringufirmalt Turu-uuringute AS küsitluse, kus inimesi meelitati abielureferendumi teemal vastama tellijale sobivas suunas, juhib Facebooki Meediakriitika kommuunis tähelepanu MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi juhatuse liige Art Johanson – sellise loo leiab tänastest Uutest Uudistest.
Jutt käib küsimusest, mis oli esitatud nii, et pani inimesed vastama abielureferendumi toimumisele negatiivselt. Kui palju aga on olnud küsitlusi, milles keegi pole seda märganud?
Eestis võib kõige rohkem ehk usaldada MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi poolt tellitud Norstati küsitlusi (skeptikutele – neis on EKRE protsendid mõnikord väga madalad olnud). Teiste uuringutega on pisut keerulisem – eriti kui neid tellivad päris tugeva kaldega meediakanalid (Postimees, ERR, EPL) või lausa erakonnad.
Päris pikka aega oli kurioossumiks Turu-uuringute AS, mille endine uuringujuht Juhan Kivirähk mõnitas iga küsitluse tulemusi kommenteerides valimatult EKRE-t – kas tõesti usub keegi, et agentuur, mille uuringuid juhib paandunud konservatiivide-vastane, on võimeline ausat tööd tegema?
Kõigi tellimustega on paraku nii, et tellija ootab alati endale soodsat tulemust, vahel ehk ka maksab eraldi soodsa tulemuse eest, enda jaoks lausa katastroofilist tulemust aga ei taha keegi. Ja ega neid olegi olnud.
Sama on ju ka näiteks keskkonnamõjude hinnanguga uute ettevõtete rajamise eel – ükski firma ei taha hindajat, kes tuleks aruandega, mis ütleb, et seda tehast sinna kohta rajada ei tohi. Seepärast ongi tulemus tavaliselt selline, kus kas kiidetakse valitud kohta või siis tuuakse välja teatud kahtlused, mille kohta aga lisatakse, et kõik on ületatav.
Seega, kui vasakpoolne Eesti Päevaleht tellib Turu-uuringute aktsiaseltsilt uuringu abielureferendumi kohta, siis ei saa sealt kunagi tulla tulemust, et rahvas tegelikult ei tahtvat hääletust.
Kuidas soovitud tulemused saavutatakse, teavad vaid asjaosalised ise, kellel on muidugi käepärast reeglistik, mille järgi küsitlus tehakse, ja mis määravad ka veapiiri. Aga igat reeglit saab rikkuda.
Sotsiaalmeedias kohtab pidevalt lugusid sellest, kuidas agentuuride töötajad on inimestelt küsinud arvamusi ühe või teise asja kohta, ja kui jõutakse teatud küsimuste või andmeteni, teatab küsitleja: vabandust, te ei kvalifitseeru vajalikku sihtgruppi! Vähemgi aktiivsem Facebooki tarbija on selliseid lugusid kümnete inimeste postitustest lugenud. Ühe küsitluse lugu – pidi olema erakondade populaarsusest, aga keskendus referendumile
Võib eeldada, et nii vajalikud tulemused saavutataksegi – sobimatu sihtgrupi inimesed jäetakse välja. Kuigi uuringuagentuurid võiks sel juhul vähemalt töötajatele öelda, et ärgu öelgu seda välja, kuulaku vähemalt ära, mis sest, et küsitletu jääb tulemusest välja.
Miks sellist sigadust siiski tehakse? Eesti Päevalehe puhul oli vaja tulemust, mis näitaks, et referendum on mõttetu, rahvas ei taha seda – nii on küsitlus justkui trump tagataskus. Erakondade populaarsuse puhul aga loeb see, et kindla eelistuseta inimesed, keda on tavaliselt palju, tahavad, et nende hääl tühja ei läheks ja annavad oma hääle eeldatavale võitjale. Ehk erakonnale, kelle reitinguagentuurid on tõenäoliseks võitjaks kuulutanud. Seega on kõrge reiting piletiks Riigi- või volikogusse.
Üldiselt aga võiks keegi tõesti teha küsitluse: kui palju te usaldate reitingufirmade uuringuid, kusjuures välja oleks toodud vähemalt kolm hetkel aktiivset agentuuri: Norstat, Kantar Emor ja Turu-uuringute AS.