20.04.2021
Võõrideoloogiad hakkavad lapsi juba lasteaiast saatma. Pilt on illustratiivne.
“Martin Ehala on teaduslikul alusel üles ehitatud faktipõhises artiklis «Äärmusfeminismi demograafiline kollaps» (AK 02.04) esitanud pildi tegelikkusest: sooneutraalsuse kujundamine võrdsuse nimel, emaduse ja perekonna alavääristamine ning noorte naiste hulgas laialdaselt levima hakanud õpitud homoseksuaalsus koos lastest loobumisega.
Eestis eelmisel aastal eesti noorte hulgas läbi viidud pereuuring näitab sama trendi: 16–19-aastaste hulgas peavad end kindlalt heteroseksuaalseks 84% noormehi ja 68% neidusid. Eriti alarmeeriv on aga laste ja varateismeliste hulgas leviv soodüstroofia kui psüühika häire.
Kas käime Eestis Soome jälgedes? Soome läbi viidud uuringu alusel oli 2015. aastal 18-24-aastastel naistel homoseksuaalsuse eelistus juba 40%, 1992. aastal oli 6%. Aga sündimus on Soomes langenud kõigi aegade madalaimaks, 1,36 last naise kohta 2019. aastal.
Kas ühiskonnas aina liberaalsemaks muutuvad seksuaalsuhted on toredad? Naistearst Kai Haldre: «Seksitakse ju ikka peamiselt selleks, et tore oleks!»
Kas need protsessid, mida ajaloos kunagi varem ei ole täheldatud, on isetekkelised? Või on see kaasaegse uusideoloogilise mõjutustegevuse tagajärg?
Kust see kõik alguse on saanud, et inimene on nüüdsest konstruktsioon, mis võetakse bioloogiliste ja hingeliste osisteni lahti ja monteeritakse uuesti soovitud viisil kokku – LGBTQQIAAP ja gender-ideoloogia. See võiks olla Josef Mengelele ja Herbert Marcusele intellektuaalselt huvitav küsimus, aga uuele totalitaristlikule maailma allutamisele on see praktilise teostuse küsimus.
Herbert Marcuse (Frankfurdi koolkond) kui üks marksismi kaasajastaja ja 20. sajandil marksismi kolmanda laine taas võitluse eesliinile tooja oli ka üks uusmarksistliku saksa üliõpilasliikumise vaimseid juhte. Uusmarksistlik revolutsioon käis algselt vihatud kodanlike institutsioonide, eriti perekonna ja abielu vastu, aga hiljem leiti kasumlikum olevat neisse institutsioonidesse sisenemine ja nende üle võtmine LGBT poolt kui põhimõtteliselt uus etapp nn. kultuurimilitaarsel “pikal marsil läbi institutsioonide” (Der lange Marsch durch die Institutionen – Rudi Dutschke, 1967) saavutamaks vastuvaidlematu hegemoonia rünnatava ühiskonna üle.
See uut tüüpi vastuvaidlematu hegemoonia saavutamise taotlus ühiskonna üle ületab kvalitatiivselt eelmise marksismi laine, stalinliku kommunismi. Rahva vastupanu murdmisel ei taibanud hävitustööga perekonna sisse minna isegi Stalin.
Rahva tugevus on perekondade tugevus, perekondade sees hoitakse alles inimlik armastus. Perekond suudab parimal viisil igasugusele ideoloogilisele survele vastu seista.
Eestis hoiti perekondade sees alles rahva mälu ja vastupanu järjepidevus. Nii kasvatas eesti rahvas järglasi ka okupatsiooni ajal, lastest said ikka eestlasteks jäävad, eluvõimelised ja edukad inimesed, kes osutusid hingelt küpseks, kui saabus aeg laulvat revolutsiooni teha.
Vormeliga „seksida on tore“, on nüüdisajal seks tõstetud üksikisiku inimõigusega võrdsustatud hüveks. Perekond kui loomulik paarisuhe, kus sünnivad lapsed ja mis on parim ning loomulikeim keskkond lapsed inimesteks kasvatada, on halvustatav mitte ainult kui isikuvabaduse piiramine, vaid kui kõige represseerivam ja ohtlikum koht inimesele, naistele ja lastele, üldse. Tegelikult on see halvim, mis inimkond saab välja mõelda.
Siinkohal on oluline rõhutada, et vägivald kodus ja perekonnas hõlmab kogu olemasolevat tervikut, kogu meie elu. Niivõrd, kuivõrd iga kogutervik sisaldab kõiki oma tunnuseid ja nähtusi, sisaldab elu perekonnas ka kõiki inimese pahesid. Vägivalla esinemine perekonnas ei tähenda, et kogu meie elu, perekond kui selline on kurjus, millega tuleb kõrgel riiklikul tasandil otsustavalt võidelda. Tundub küll, et seda tehakse tänapäeva LGBT-ideoloogilises perekonna ümberdefineerimise hasardis esmakordselt ajaloos. Ja mida enam selliselt perekonda rünnatakse, seda enam ta laguneb, sest harmoonilisi inimesi enam kusagilt peale kasvamas pole.
Laps ei ole seksieelik, laps on kõigi vääramatute inimõigustega inimene, talt ei tohi keegi ära võtta õigust ei vanemlikule alusarmastusele ega identiteedile, emale ja isale, s.o. pärilikkusele.
Lapsel on vääramatu õigus kasvada armastusvõimeliseks inimeseks selles mõttes, et ta suudab täisealisena võtta oma elu ja armastuse korraldamise enda otsustusele ja vastutusele, nõudmata, et riik teeks seadusi tema (deklareeritud) armastuse tarbeks.
See on see, millele vastutustundlik ühiskond peab keskenduma. Praegune ühiskond keskendub anarhiale isikuvabaduste nime all.
Just selles mõttes on ka praegune LGBT-ideoloogiline väidetav sotsiaalne kasvatustöö lasteaias ja koolis sooneutraalsete olendite kasvatamiseks erakordselt väär. Alates lasteaiast laste seksualiseerimine sisendusega, et inimene on inimesele seksiobjekt, sealjuures soost sõltumata, asub lapsi hingelise ja vaimse küpsuse eelikute asemel kohtlema seksieelikutena. See on niivõrd ebardlik ja väär, et on kvalifitseeritav inimkatsetena laste peal ja kuritegeliku manipuleerimisena oma tee alguses oleva elu vastu.
Lõpuks küsiksin, kes tühistas inimolendi hingekasvatuse? Lutsu „Kevade“ ajal kuulus inimeseks kasvamise/kasvatamise ja inimene olemise juurde vormel „sa pead oma hinge eest hoolt kandma“.”
Ülla Vähk
Kasutatud allikad: Martin Ehala: äärmusfeminismi demograafiline kollaps