17.10.2020
No ei näe selles midagi ilusat!
Kolumnist Priit Tali kirjutas geide tegelikust elust – nõukaajal pandi neid vangi, kuid pärast seda on nad aina enam vabamaks saanud, kapist välja tulnud, neil on omad organisatsioonid, rahastus, propagandaaparaat ja paraadid, ning see, mis praegu toimub, on nende soov olla võrdsetest võrdsemad.
Meedia kirjutab pidevalt kahest homost, kes kusagilt soetatud lapsi kasvatavad, Rakvere ja Risti kirikute kantslist hõigatakse maha geisõnumeid, Swedbank küsib geisäutsude peale annetusrahasid tagasi, ettevõtete töövärbamistes eelistatakse vähemuste seas neid – mida veel vaja on?
Pärast Mart Helme intervjuud meediakanalile Deutche Welle on taas lahti läinud LGBT rünnak, mis seisneb ühes propagandanõksus, mida on juba kasutatud Varro Vooglaiu vastu – meie, keskealised konservatiividest heteromehed, mõtlevat geiseksile rohkem kui nemad ise.
Ei mõtle. Kui mõtleme, siis tuleb millegipärast kohe meelde kahe tippkommunisti, Leonid Brežnevi ja Erich Honeckeri mahlakas suudlus. Vastik hakkab, nagu poistel “Kuumas pirukas”, kuid tüdrukud nad üksteist suudlema panid. Ei taha mõelda, mis sellele järgneb, sest oleme bioloogiliselt isased ja inimlikult mehed, keda tõmbab vastassoo, mitte endasuguste poole.
Meie unistame naistest oma käte vahel ja voodis ning kõige sellega kaasnevast. Miks me siis geiseksist räägime? Sest selle propaganda ehk homoagenda tungib ka meie ellu.
Mullegi on mees käe põlve peale pannud. Oli üks pooltuttav ja tavaline seltskonnaolemine. Ei meeldinud üldse ja käskisin käe ära koristada. Pärast seda eelistan taolisest inimestest eemal hoida. Ka siis, kui nad tutvumiskeskkonnas mu profiili alatasa vaatavad.
Ja mõne aja pärast tulevad nad mulle tänaval paraadis vastu ning karjuvad näkku, et neile meeldib mulle kätt põlvele panna. Ajalehtedes, raadios, teles ja igal pool karjuvad nad sellest, kuidas neid diskrimineeritakse. Ilmselt selle eest, et käskisin mehel käe oma põlvelt ära võtta.
Ükski minu sõber ei tea, mitme naisega ma olen voodis olnud ega seda, mida me seal teinud oleme. Ma ei räägi neile sellest. Aga sellest, kuidas lesbidel ja pederastidel (kogu minu eluajal on seda mõistet kasutatud) on oma eriline voodielu, kuulen ma iga päev. Ja see ei meeldi mulle.
Kas ma olen homofoob? Paneb mõtlema, kui tean, et mehele ja naisele on loodus andnud ühtimiseks sobivuse ja neil teistel seda ei ole. Et ainult mehest ja naisest tuleb uus elu. Miks ma peaksin austama midagi, mis kõike seda ei ole?
Muide, noorusajast on mul meeles üks meeste paar, kellest räägiti, et nad on “peded”. Mõlemal olid silmad alatasa sinised. Ei, neid ei vaenatud tänaval, vaid üks oli väga armukade. Ma ei usu seetõttu geisuhte lillelisusesse, millest üritatakse palju rääkida.
Kordan veelkord üle – minusuguste pärast võiks geid olla, armastada, olla armastatud, elada õnnelikult ja mida iganes. Mulle nende elustiil ei meeldi ja seetõttu võiks nad minu, hetero jaoks olla nähtamatud. Nagu on minu voodielu neile. Ainult et ma kuulen geidest söögi alla, söögi peale ja söögi vahele. Ja see ajab foobia peale küll.
Kurat, mehed, vaadake tänaval ringi, kui palju on seal ilusaid naisi, ja paljud neist üksikud – mida te sookaaslaste hargivahest vahite!
Jüri Kukk