Kiriku rolli vähenemisel on oma roll teadlikul ideoloogilisel survel

Eestlasi on ikka peetud usuleigeks rahvaks ning see suundumus süveneb, põhjused aga on mitmesugused.

ERR vahendab: Eesti elanike religioossus ei ole viimase viie aastaga oluliselt muutunud, küll aga on vähenenud kirikus käimine ning soov kiriku suuremaks rolliks ühiskonnaelus, selgub Eesti Kirikute Nõukogu tellitud ning Eesti Uuringukeskuse läbiviidud küsitlusest.

Sellest võib järeldada, et langustrendis on osaliselt süüdi ka kirik, kes pole suutnud oma rolli täita. Tegelikult aga saab usuleigus toitu väga paljudest protsessidest.

Religioossemad on ikka olnud vanemad inimesed, kes on usutausta kasvatusega kaasa saanud, nende arv aga tänu loomulikule surevusele üha väheneb. Noori aga religioon ei tõmba, sest üha arenev infotehnoloogiline maailm ei jäta lihtsalt Jumalale kohta – kõrgema jõu olemasolu pole ümbritsevast kusagil näha, küll aga paistab silma inimese ja teaduse loodu. Vanadest aegadest allegooriatega jutustav Piibel pole noortele koht, kust usku leida.

Küll aga on selgesti näha, kuidas vasakliberaalne maailm töötab igati selle nimel, et religioon lõplikult inimeste südamest ja hingest välja tõrjuda ning erandiks pole ka Eesti. Selle sõja kuulutas välja president Kersti Kaljulaid, kes ametisse astudes loobus demonstratiivselt kiriklikust pühitsemisest – sealt sai kohe tuule tiibadesse maruateistlik kildkond.

Vasakliberaalide usuvastastes kampaaniates on suur roll peavoolumeedial, kes naeruvääristab usklike põhiseisukohti (sealhulgas rünnakud SAPTK ja selle vaimulike juhtide vastu) ja tutvustab antikristlikke suundumusi. Eesti on kristliku taustaga maa ja kristlased on alati Piibli õpetuste kohaselt olnud homoseksualismi ja abortide vastu ning mehe ja naise abielu ainuõiguse poolt.

Eestis aga käivad võimsad kampaaniad abordi toetuseks, homoseksualismi normaliseerimiseks ning mehe ja naise abielu ülimuslikkuse lõpetamiseks ehk “kõik kõigiga” suhte propageerimiseks. Arusaadavalt on sellised kampaaniad otseselt kristliku mõttelaadi ja seega kogu religioossuse vastu. Kiriku traditsiooniliste väärtuste mõju vähendataksegi “uute (euroopalike) väärtuste” esiletõstmisega.

Siinkohal võib visata kivi ka luterliku kiriku kapsaaeda, kes ei talitse oma antikristlikke vaimulikke, nagu seda on Annika Laats. Usklikud pole rumalad, nad näevad, et üks inimene mängib Martin Lutherit ja võtab endale õiguse Piibli ümbertõlgendamiseks, seda seni patuks peetud tegevuste õigekskiitmisega. See tekitab nördimust ja vähendab usku kirikusse.

Just Annika Laatsi sugused peletavad kirikust eemale tõsiusklikud ja toovad sinna neomarksistid, kelle jaoks võib juba homme Jeesus olla mustanahaline (Piibli järgi on ta siiski juut) või naine. See, et kirik pole veel oma ridu puhastanud, on üks põhjusi, miks inimesed enam kirikutes käia ei taha – homopropagandat kuuleb niigi lausa igapäevaselt massimeediast, pole vaja seda ka kantslist kuulata.

Soomes ja mujal Lääne-Euroopas on kristlik kirik homoseksualismi juba suuresti heaks kiitnud – selles võib näha nn kaasjastumist, millega kirik tahab rahvast tagasi pühakodadesse tuua. Aga see on asjatu lootus, sest kiriku poolt ülevõetavad “uuema aja” jutupunktid kõlavad inimeste kõrvus juba neomarksistide võimendatuna – nad on isegi Jeesuse armastuse ja sallivuse enda omaks teinud.

Eestis on kristlik kirik “mitte kuum ega külm, vaid leige”, mistõttu paljud sülitavad selle suust. Kirik üritab kõigele meeltmööda olla, ta kardab Pühakirja eest seista ja kellelegi seda kaitstes vastu hakata, seepärast vähenebki tema mõju üha enam. Pange tähele uuringut – religioossus on rahval justkui alles, aga kirikus käia enam ei soovita ja selgrootut institutsiooni ühiskonnas näha ei taheta.

Kui kristlik kirik oleks selle aasta algul läinud jõudsalt abielureferendumi taha, oleks ta küll tülli läinud liberaalse riigivõimuga, aga päris kindlasti oleks ta tõstnud oma mainet rahva ja eriti selle religioosse osa silmis. Aga kirik eelistas olla “ei liha ega kala” – ta jäi sisuliselt neutraalseks.

Usuleigus Eestis kasvab koos vasakliberaalse maailmavaatega, ja seda eriti eestlaste hulgas, venelased on märgatavalt religioossemad, traditsionaalsemad ja ka rohkem vastu “euroopalikele väärtustele”. Religioon saab püsida vaid konservatiivses mõtteruumis, seega vajab ka Eestis konservatiivset naasmist juurte juurde.

UU

Artikkel ei väljenda EKRE ametlikku seisukohta.