Kirjanik Ats Miller: kui lollus muutub jõhkraks

Kirjanik Ats Miller leiab, et presidendi institutsioon pole vajalik.

Kirjanik Ats Miller kirjutab taas ühe otsese, ausa ja meeldivalt poliitebakorrektse loo, et Eesti vaimuvabale “eliidile” veidigi mõistust pähe panna, enne kui see sinna tagumikutriibulisena jõuab.

“Ma ei taha kirjutada islamist, see on kuri ja nõme usk. Aga ega teised palju paremad pole. Normaalselt arenenud inimolevused juba kooliikka jõudes üldiselt ei proovi oma sigadusi väljamõeldud sõbra kaela ajada, aga nagu maailmas näha, ei jõua päris paljud oma arengus kunagi sinnamaale.

Kuid vast tasub ülekordamist, mis minu generatsiooni meestele Vene sõjaväes väga selgeks sai – sa ei saa „kõrbete ja mägede poegadega” suhelda nagu normaalsete inimestega. Nagu enamik primitiivseid primaate, kipuvad nad viisakust segi ajama nõrkusega, headust pugemisega ja sõprust… jah, jätame selle – sel artiklil võib olla noori lugejaid ja las jääda moodsa lasteaia õpetada, mis juhtudel käib suguliige sinna, kust tavaliselt seeditud toit välja tuleb.

Kõige parem oli sellele seltskonnale kõigepealt mööda lõugu väänata, pärast seda võisid endale lubada isegi inimese moodi käitumist – algloomal oli hierarhia selge ja ta austas sind.

Maailm on muutunud väikeseks, teisel mandril asuv tuttav on paari hiirekliki kaugusel, ja me kipume unustama, et seitsme maa ja mere taga on väga teistsugused inimesed. Eks erinevusi oli omal ajal ka, kõrvalkülamehed hakkasid muna teisest otsast sööma ja selle eest tuli neile muidugi naha peale anda. Ainult et kujutlusvõime ütles siis ja ütleb nüüd üles selle koha peal, et mõlemad rääkisid ikka linnumunadest, mitte ei mindud kohe naabrimehe omi lõikama.

Mida sa teed, kui näed last ronimas peadpidi elektrikilpi? Muidugi tirid ta sealt minema ja üritad selgitada, misasi on elekter ja mis juhtub, kui näpud pingestatud juhtmesse pista. Aga kui sinna ronib kinnismõtte käes vaevlev täiskasvanu, kellest su jõud üle ei käi ja kes seletuste peale nimetab sind vandenõumaniakiks ja rumalaks piiratud inimeseks, kes kõrgemate jõudude kavatsusest õigesti aru ei saa? Lõpuks nimetab muidugi fašistiks ka, see on alati komplektis ega tähenda enam sisuliselt midagi. Jah, kui see poleks sina, kes pärast peab kõrbenud laibaga midagi ette võtma, tekiks ilmselt teatud kõle hasart jälgida, et kaua ta seal vastu peab…

Lubatagu öelda, et esimest korda mõtlesin ma sellele analoogiale 1989/90 Rootsis õppides ja jälgides seda pärdikukarja, kellest nad üritasid mingeid inimlähendeid teha. See ei töötanud. Aeg-ajalt nad porisesid migrantide ebaviisakuse ja kasvava kuritegevuse pärast, aga usk sõna ja eeskuju jõusse oli veel tugev. Eks sai neile proovitud selgitada, kuidas üks tõsiusklik moslem uskmatutesse suhtub, aga tollal see lihtsalt ei jõudnud kohale.

Muna võib ju mõlemast otsast süüa. Kulus pea 30 aastat, enne kui märgatavale osale rootslastest on hakanud pärale jõudma, et hoopis midagi neile väga isiklikku on selle peo pearoog. Ja kes seda analoogiat välja ei kanna – noh, nende jaoks pidasin ma ju kultuuri silmas, eks ole.

Poliitkorrektsus

Vaadates ja võrreldes, mida läbi aastate on kirjutatud pagulasteemal, leidsin teatud läbiva suuna ka enda artiklites – ebamäärane, mõistlikkusele kutsuv mörin kümnendi algul ja üldiselt veel positiivses toonis valgele maailmale aru pähe tulemise ootus 3–4 aastat tagasi. Aga nagu Murphy seaduses öeldakse, inimesed ja riigid käituvad ratsionaalselt siis, kui kõik muud võimalused on ammendunud.

Midagi on siiski muutunud – veel mõne aasta taguses ametlikus meedias laiutas täielik paralleelreaalsus – sisserännet soosivad ja õigustavad artiklid, kaastunne pagulaste vastu, pildid purustatud kodudest ja Euroopas uut elu alustavatest naistest ja lastest. Siiamaale tunned neid lugedes, kuidas nunnumeeter tõuseb…

Või mis seal end õigustada – eks uskusin ka mina, et võib-olla on selles midagi? Võib-olla tõde muutub, kui korrata enesepettuslikku valet? Ainult et tegelikkus ei hooli taas sõnamaagiast. „Üksikjuhtumitest” on saanud uus terrorit ja kuritegusid täis reaalsus. Ka ametlik toon on tugevalt muutunud, ettevaatlikult on hakatud rääkima inimkaubandusest ja terroriohust, ent see kõik on endiselt kaugel probleemi olemuse mõistmisest.

On aeg välja öelda, et tegelikult on see mainitud enesepettuslik vale jõhker lollus iseenda vastu. Islamil ei ole inimlikku külge! Loom jääb loomaks, islamiterrorist jääb islamiterroristiks.

Jah, juhtidel on hea, neil on ihukaitsjad. Elevandiluutornis elades on väga väike võimalus ise või oma lähedastel terrori ohvriks langeda. Ja alati võib endale sisendada, et minuga see ju ei juhtu. Ainult et sedalaadi lolluse maksavad kinni teised. Antud juhul Strasbourgis lihtsad inimesed, kes oleksid tahtnud vaikselt oma elu elada.

Ei, härra peaminister ja teised Euroopa juhid, kes te oma kaastundeavaldusi saadate – te ei tunne tegelikult neile inimestele kaasa. Sest siis te hakkaksite mögisemise asemel tegutsema. Ei, siseminister Katri Raik, ränne ei võrdu terrorismiga – nii nagu Leningradi blokaad ei võrdunud kannibalismiga või päikesetõus ei tähenda alati sooja päeva. Aga sa oled tõepoolest jõhkralt loll, kui sa ei näe nende asjade vahel seost. Ja jõhkralt sellepärast, et selle ilmse seose ja sellest tulenevate järelduste mittemõistmise maksavad oma eludega kinni lihtsad eurooplased, seni kui sa oma turvatud kabinetis seda jama ajad!

Püha sõda

Islamiäärmuslastega tuleb rääkida keeles, mida nad mõistavad. Kõige õigem oleks olnud Chérif Chekatt kaelapidi kuhugi Strasbourgi mõneks ajaks üles riputada, aga olgu, nüüd on ta surnud ja see poleks ka olnud kuigi esteetiline vaatepilt. Ent see oleks õige taseme ja tonaalsusega sõnum, millest džihadistid aru saavad.

Mis aga ei muuda fakti, et islamiterrorismi lõpetamiseks on ainult üks tee – teha nii, et terroristid otsa saaksid. Nende kahejalgsete jaoks on eurooplane alam olevus. Kaitsetu, abitu ja rumal, kelle suhtes on kõik lubatud. Roojane – võõrusuline. Nende kahejalgsetega tuleb rääkida keeles, mida nad mõistavad – terror Euroopas tähendab surma. Ja mitte ainult konkreetse teo tegijatele, vaid kõigi tema toetajatele. Islamiterrorismiga pole midagi muud teha, kui selle kandjad hävitada.

Muu tsiviliseeritud maailma suhtes saame ainult jälgida, kuidas nad end kõrvetavad, ja pöialt pidada, et neil on veel piisavalt hing sees selleks ajaks, kui hakkab piisavalt valus, et aru pähe tuleb. Me ise saame valmis olla – mitte potentsiaalseid terroriste vastu võtta ja ilmse ohuga käituda piisavalt karmilt, et džihadistid peaksid paremaks end mujal rakendada.”

Kommentaarid