25.08.2020
Sass Henno peaks teadma, et naiste pisarad voolavad ka vaimse vägivalla puhul. Pilt on illustratiivne.
Sotsiaalmeedias on enneolematu poleemika valla päästnud Sass Henno postitus, milles ta kaitseb Mikk Pärnitsat.
Lühidalt kokku võttes ütleb Henno, et see, kes nii ropendab, polevat kunagi vägivaldne. “See on suhtluskultuur või kultuuritus, millel pole vägivallaga mingit seost,” arvab ta. “Mõne pässaka putsisaatmine või laulupeo mõnitamine paraku pole ühestki otsast vägivald. See võib meile mitte meedida, aga see pole vägivald. See jutt et kellegi putsisaatmine on vägivald, rassistidele “sure ära” ütlemine on vägivald, või meie püha laulupeo mōnitamine on vägivald, peab lõppema.”
Nii et kui inimene kutsub teatud etnilist gruppi ahju ajama, aga ise seda kunagi ei tee, siis on ta lihtsalt kultuuritu.
Alustuseks võiks Sass Henno käest küsida, kas ta on lugenud Pärnitsa sopaüllitist Malle Pärn: Correcting. Ja kas on veel soovi teda kaitsta?
Paljud kommentaatorid Henno seisukohta ei jaga (kuigi väga paljud ka kiidavad).
“Poleks iialgi julgend loota, et selles leeris toimub korraga säärane võimas arenguhüpe. Aga ime küll, nüüd on see toimunud. Pruukis vaid asja ametlikult tunnustada ja juba pöördusid kõik saulused paulusteks nigu niuhti. Olgu Mikk Pärnits tänatud! Jätame siis nüüd meelde, et “retoorika” ei ole vägivald. Nüüd enam ei ole. Ja me ei pea enam edaspidi kartma minestusi ega solvukooride kisa, et keegi kasutas mingeid kõnekäände või ütles veel kogemata “mustlane” või midagi taolist. Ühesõnaga – rahu majas. See on ütlemata tore, kõik võivad vabamalt hingata.”
“Selle retoorika põhjal ei peaks ehk pidama vägivaldseteks neidki, kelle saadetud tekstide screenshottide kajastamise eest see auhind üldse tuli. Adressaadid “võiks ju lihtsalt bloki panna”, või mis?”
“Vägivalla üheks liigiks on ka vaimne vägivald. On vaks vahet, kas joomakaaslastest mehed saadavad üksteist p…i või teeb seda mees, kõnetades soliidses eas daami. Samuti ei nimetata sellist daami pässakaks, sest see väljend ei viita ainult eale.”
“See postitus on demagoogia, taotlusega luua propagandistlik suhteline vaatenurk. Pärnits on iseenda definitsiooni kohaselt vägivaldne. Auhinna ta sai selle vägivalla vastu võideldes. Autoril pole mõtet põhimõtteliselt vaimuhaige inimese eest kaitsesse viskuda. Kusjuures kommentaariumis on näha, et autor jookseb oma kaitsmiskatsetega rappa, kuna ta argumendid räägivad üksteisele vastu.”
“Vaimne vägivald on ka vägivald ja sinna alla kuuluvad ka laimamine, alandamine teiste ees, sõimamine (p*** saatmise võib lugeda sõimuks – kedagi valimatute sõnadega halvustama, selliselt oma pahameelt või viha avaldama).”
“Ükski peks ei alga tühjast. Sellel eelneb mõnitamine ja halvustamine ning kui selline inimene saab tunnustust järgneb sellele veel räigem käitumine. Samahästi võiks siis juba öelda, et koolikiusamine või netikiusamine ei ole ka vägivald ning see on OK, kui see kiusaja näiteks õpib hästi.”
“Kas kellegile surma soovime/ütlemine, et sure maha ei olegi siis vaimne vägivald või? Natukene silmakirjalik on sinust Sass sellist käitumist õigustada, ise oled seisnud ju igasuguse vägivalla vastu.”
Üks kommentaatoritest toob välja lingid, mis lükkavad Sass Henno jutu täiesti ümber:
Naistevastase vägivalla ilmingud
Lõppkokkuvõttes võib öelda, et pikka aega naistevastase vägivalla vastu võitlemise eesotsas seisnud Sass Henno on loomas uut arusaama – kui sa otse kümnesse ei viruta, pole see vägivald.
Eestis on seega maskid langemas – enam ei püüta lihtsalt kõigi vastu hea olla, juba kerkivad esile need, kes tohivad halvad olla, vägivald olevat mõnede puhul õigustatud, heal ja halval on palju variante, kui ühe asja teed õigesti, võid mujal eksida küll, ja nii edasi.
Sass Henno postitus ei teinud maailma paremaks, vaid hullemaks. Sest temagi nimetas Sirje Kiini pässakaks. Naistevastase vägivalla vastu võitleja…
UU