06.12.2019
( : ) kivisildnik
Jultunud ametnikud on probleem ja nendest vabanemine näib olevat kas just ilmvõimatu või siis teostatav ainult kodanikeallumatuse eskadronide abil. Kodanikuallumatus on meil põhiseadusesse kirjutatud, eks ole. Aga enne eskadronide ellukutsumist on mul sama tõhus vahend vastikute ametnike elimineerimiseks.
Iga minister ja lihtne lehelugeja saab aru, et kontorimööblisse juurdunud parasiidid tuleb saata tootvale tööle, võimalusel töölaagritesse või kutsekoolidesse või kuidagi teisiti sotsialiseerida. Näib aga, et asju alustatakse valest otsast. Sageli uus minister ei alusta peade veeretamist, vaid jääb ootama, millal parasiidid ta elavalt ribadeks kisuvad.
See ei ole mõistlik tegevus. Nutikamad ministrid üritavad kabajantsikuid nende seaduserikkumiste või alatuste eest vallandada. See on libe tee, elukutseline lurjus on oma sulitempudes nii osav, et neid vahele võtta on liiga keeruline ja töömahukas, see on nõks, millega nad on arvestanud.
Neid tuleb lüüa allapoole vööd, seapeete ei tule kottida mitte kuritegevuse eest, vaid nende igapäevase töö eest, täpsemalt nende igapäevase töö eest, mida nad ei ole kunagi teinud.
Võin tuua konkreetsed näited. Kunagi reklaamikontoris igavledes lugesin ma ametnike seaduses sätestatud tööülesandeid. Mida see volask seal kontoris peaks tegema, mille eest ma talle maksan?
Leidsin kultuuriministeeriumist ametniku, kelle töö oli kirjanduselu situatsiooni analüüs ja vastavalt analüüsile kas arengukavade või soovituste tegemine, mõistlik. Mul kui kirjanikul tekkis kohe huvi, meilisin, vastust ei tulnud. Meilisin uuesti, ähvardasin sanktsioonidega. Sain siis vastuse, nii ja naa, meil kadus teie kiri ära, aga meil on meeles, et tahtsite teada seda ja seda.
Olge rahulikud, meie teile mingeid loomingulisi ettekirjutusi ei tee, kirjutage mida tahate, umbes nii. Tule till taevast alla, kus on kirjanduse olukorra analüüs, kus on arengukavad, kus on suunised? Selgub, et neid ei ole, midagi ei ole tehtud ja ei kavatsetagi tegema hakata. Olgu ma rahulik, keegi minu alaga ei tegele ja tegelema ei hakkagi.
Leidsin siis kuskilt miski kantsleri, kes pidi meediat monitoorima ja tegema uuringuid. Küsisin uuringuid näha, ikka parem, kui ise lehti lugeda. Minutitega tuli vastus: lolliks oled läinud või? Kas sa tead, mis uuringud maksavad? Mul pole uuringuteks sentigi. Aus vastus, tore inimene, ühtegi halba sõna ei ütle ja eks ta sai oma jalahoobid hiljem kätte ka muidugi.
Aga töö on tegemata. Mis tehakse loodritega, kes oma tööd ei tee? Esiteks sõimatakse ja alandatakse, siis sunnitakse tööle ja kui tulemuslikku tööd ikka ei tule, siis vallandatakse. Nii lihtne see ongi. Ma esitasin kaks pistelist küsimust mind huvitavatel teemadel, ja mõlemal korral oli tulemuseks ümmargune null.
Kogu see kadjakate ja loodrite polk tuleb tööle panna, ametijuhendid on neil meetri pikkused, hakkame aga näpuga rida ajama ja tulemusi nõudma, kus on see, kus on see? Ja kui neid tulemusi ei ole aastakümnetega tulnud, kas nad siis hommegi vaakumist välja kargavad. Hoiatus, noomitus, king. Hoiatus, noomitus, king.
Pole vaja oodata sõda, sõda tuleb vältida, juhtpositsioonid kontoris tuleb haarata ilma totaalse nägude sisselöömiseta – seaduslikult, intelligentselt, vastavalt tööjuhendile ja protestantlikult tööeetikale. Kui on töö 24/7, siis ehk nii väga ei tahagi enam tooli polstrisse klammerduda, ehk tekivad mõtted uusi väljakutseid otsida. Vikerkaar vajab luulekriitikuid, Vilja Kiisler kasutas võimalust.
Mida rohkem tööd, seda vähem jääb jõudu ja aega intrigeerimiseks, meediaga suhtlemiseks ja korrumpeerumiseks. Ja neid ametijuhendeid saab ju pikemaks ka kirjutada, failis on ruumi küll. Me oleme tuhandeid euroettekirjutusi südameasjaks võtnud ja anaalseadusi teinud, meil kehtivad rahvusvahelised lepingud ja konventsioonid. Ja kes neid peab ellu viima ja nende rakendamist jälgima? Puškin või?
Kui nendest euroseadustest ja rahvusvahelistest kohustustest muud kasu ei ole, siis ametnikulimukate lömastamiseks ja hulluks ajamiseks sobivad nad ideaalselt. Kõik on väga lihtne, kes töötab globalistliku agenda järgi, vallandada selle eest, et on jätnud LKGB+ prioriteedid hooletusse, kes üldse ei tööta, tuleb sundida mõistusevastast globalismi ellu viima ja siis ikkagi vallandada, ei saanud hakkama.
Ega sunnitöölaagrid ei olnud niisama, need olid inimeste hävitamiseks, mõttetu raske töö – see murrab vaimu ja inimene variseb kokku. Äraproovitud, kindel, tõhus, tappev. Kuu aega rasket direktiivi ellu rakendamist, siis kuu aega vastupidise direktiivi ellu rakendamist jne jne.
Kui ametnik ei tööta ennast ribadeks, siis kisub ta ülemuse lõhki, isegi kõige leebem ülemus peab ellujäämiseks kasutama ebainimlikult julmi vahendeid – tööd, tööd ja veel kord tööd. Alluva võimetel on alati piir ja tööd peab tal olema üle selle piiri, parem kui on kaks-kolm korda üle piiri – lurjusel ei tohi olla mingit võimalust. Ta töökoht säilib ainult tänu ministri armulikkusele, õiglane vallandamine võib nadikaela tabada iga kell.
Töö peab sööma hinge seest, tekitama õudusunenägusid, alluv peab kontori hoone nägemisel värisema hakkama ja sealt pääsedes silmapilkselt jooma kukkuma – muidu on ülemus läbikukkunud ja võib vabatahtlikult ise töötukassa poole jalutama hakata. See on sõda elu ja surma peale, siin on ainult ellujääjad ja laibad, kolmandat võimalust ei ole.
(:) kivisildnik
05.12.2019
Pärnus, vandenõulaste peakorteri lähistel