( : ) kivisildnik: Ära karda surma, karda elamata jäänud elu

Arvamus,
©(:)kivisildniku Facebook
(:) kivisildnik

Kongo kodusõjas hukkus aastatel 1998-2003 ligi kuus miljonit inimest, see on jämedas joones kaks korda rohkem laipu, kui on kaasa toonud hüsteerilise ja sama nakkusliku vanadussurma pandeemia. Kas Kongo kodusõja ajal võeti tarvitusele mingid rämedadad meetmed? Ei mäleta nagu. Isegi limukatest intellektuaalid ja ajakirjanikud vahtisid toimuvat pealt suu vett täis ja taskud maksumaksja raha täis.

 

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Mõni lugu massi vägistamisest küll kirjutati, sest vägistamised huvitavad lugejat väga. Ma rõhutan veelkord, et Kongo kodusõda oli inimohvreid arvestades kaks korda suurem probleem kui kommunistlike intellektuaalide mure oma hädise elunatukese pärast. Müdin kestis Kongos aastaid, ometi ei saanud sellest suurt hitti, mis lummaks kogu maailma massimeedia jäägitult, paiskaks terve inimkonna depressiooni ning irratsionaalsed meetmed muudaksid elutegevuse ja majandamise võimatuks.

Kui kuus miljonit minimest on maha notitud, siis võik rahvusvaheline vasak-üldsus ikkagi kuidagi sekkuda. No ei sekkunud, oli vaja kaitsta kodutuid kasse, tegeleda transseksuaalse revolutsiooniga ja agiteerida laste kohitsemise poolt ja rahvusriikide vastu. Ilmselt nägi anaalfilosoofiline vaimueliit Kongos või siis Kongodes rahvsriike või koguni natse? Kes neid pooletoobiseid teab.

Igal juhul sooroslased ei korraldanud Kongo veresauna teemalist ajupesu, keegi ei saanud kahelda eriti verise kodusõja ametlikes dogmades, sest meediast ja poliitikast leidis igaüks hunnikute viisi muud ja hullumeelsemat saasta. Eesti valitsus ei saatnud automaatureid ja koeri Kongo kodusõja eitajate vastu, sest Eestis ei toimunud kongomeelse kaporatuuri riigipööret, mille tulemuse põlistamiseks oleks vaja olnud eurokubermang politseiriigiks ümber häälestada.

Milline jube silmakirjalikkus – tohutu mure kolme miljoni surnu pärast kogu maailmas, aga ei mingeid krokodillipisaraid kuue miljoni mõrvatu pärast Kongos. Selline on meedia võim, selline on lehelugejate loogika, selline on meie valitsuste poliitika. Kogu see absurd ei vääriks üldse tähelepanu, kui see poleks nii loll, piinlik ja hale.

Mida nad sellest surmast kardavad? Mis neil kaotada on? Kas need klounid kavatsevad oma kasutu eksistentsi lõpmatusse vedada? Ma ei tea ühtegi rähmaste silmadega emeriitprohvessorit ega lipitsevat kroonukirjanikku, kes oleks kakssada aastatki välja vedanud. Ära karda surma, karda nõmedalt elatud elu, karda elamata jäänud elu.

Teadlased on surijaid uurinud, on tahetud teada, mida surijad kõige rohkem kahetsevad. Nende uuringute tulemused on masendavad, tüübid, kes on mineku peal, ei kahetse seda, mida nad on teinud. Nad kahetsevad seda, et nad pole midagi lahedat teinud, et kõik tore on jäänud tegemata, sest rügati tööd, kangutati karjääri, vireleti suvalistes kohustustes ja piirangutes ning lõpuks kõngeti sügavas masenduses ja rahuldamatuses.

See on kohutav olukord, see on maapealne põrgu. Kui üldse midagi karta, siis elamata elu, millest pole rõõmu ei sulle endale ega kellelegi teisele. Lõpetame viieks minutiks vanadussurma kartmise ja üritame analüüsida, mis meie elus on siiani olnud head ja nauditavat, nagu ka kasulikku. Ma ei pea siin silmas omanikule kasumi teenimist, see kasum ei ole surivoodil kergenduseks.

Kui teie elus ei ole olnud siiani midagi head, kasulikku ega nauditavat, siis on teil aeg hakata tõesti surmaks valmistuma. On väga tõenäoline, et te olete kurnatud, meeleheitel ja depressioonis. Depressioon omakorda viib teiste haigusteni ja lõpp ei ole niikuinii kaugel. Elukvaliteedist ei saa üldse rääkida ja seega on ka elutahe nõrk. Ma ei näe variante.

Seda, et keegi oma elu muutma hakkab ma lihtsalt ei usu. Kui te oleksite oma kannatuste rajalt saanud maha astuda, siis te oleksite seda juba teinud. Orjus, rutiin, kannatused ja nüridus lammutavad teid edasi ja mingit lootust ei ole. Lohutuseks vaid nii palju, et teiesuguseid on palju ja on kellele näpuga näidata ja keda kahjurõõmsalt parastada.

Elamata elu vastu ei aita mask, ei aita kaitsesüstimine ega geenidega jukerdamine. Bill Gates võib päikese taevas ära varjata, aga elamata elu ta teile tagasi anda ei saa. Elu läks. On juba läinud. Tunnen kaasa, võin kirjutada eleegia, aga see on ka kõik. Teil ei hakka minu kaastundest kergem ja minul ei hakka sellest lõbusam. On paremat meelelahutust.

Minu isiklik arvamus on, et Eesti keskmine palgavaene võiks kadestada Kongo kodusõja ohvreid, mõnel neist oli relv, neil oli vähemalt teoreetiline võimalus võimalus ellu jääda – ennast tõestada, ennast proovile panna, teha midagi kangelaslikku, muuta maailma asjade kulgu. Miljoni vaese maa õnnetul kehvikul sellist võimalust ei ole.

Pole ka võimalus põgeneda väärisluuludesse, sest kultuuripärand on võõras ja tundmatu asi. Ei saa ju ometi üleöö lihtsalt Oskar Lutsu raamatuid lugema hakata. Ei loeta, sest see pole võimalik. Kui oleks võimalik, küllap siis loetaks ning leitaks sellest hingepidet ja rõõmugi. Lugege Lutsu “Ladina kööki” ja te näete mis on tõeline õudus ja luupainaja ja kuidas teil, tõhkudel, on vedanud. Lugupeetavad, te elate ikka väga head elu, vati ja või sees.

Elate mõttetut, aga kvaliteetset elu ega saa aru ei mõttetusest ega kvaliteedist. Ja ei saagi aru saada, sest ajakirjandus ei selgita elamise aluseid. Elu on tehniline ala, seda olen ma alati öelnud ja sellest ma ei tagane. Nii on. Elada on raske, eriti head elu elada. Palju lihtsam on ennast vaktsineerida kas alkoholi, feminismi või rotimürgiga.

Ei ole vaja muretseda kogu maailma pärast, ei ole vaja muretseda kliima pärast ega pandeemia pärast. Ka surm on lihtne, kui elutöö on tehtud, kui elust on olnud rõõmu. Rõõmus ja töökas elu tagab kõrge eluea – see on teaduslik fakt. Kui elu on olnud nüri nühkimine, mure ja vaev, siis olge pandeemikutele tänulikud, nad näitavad teile väljapääsu, ehkki mu meelest suht-koht teoreetilist. Elamata elu on tappev ja see on fakt.

(:) kivisildnik
Pärnus
23. 04. 2021

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused