Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

( : ) kivisildnik: Eesti Vabariik on rahu ja turvalisuse paradiis

21.01.2023
(:) kivisildnik
© (:)kivisildniku Facebook

Meil ei ole mitte midagi karta. Olukord vabariigis ja selle lähemas ümbruses on suurepärane, lausa oivaline. Sellise veendumuseni jõudsin kohe, kui minuni jõudsid kuuldused va Kaja Kallase esinemisest populaarses telesaates Reporter. Televisioon mind ei huvita, sõda, sõjafilosoofia ja tapatalgud muu sarnane aga tundub huvitav, nagu ka sarimõrvarid ja muud maniakid.

 

Mulle esitatud referaadi alusel väitis va Kaja Kallas, et me oleme sõjas. Mis teha, elu on selline. Lisaks väitis peaminister, et me valmistume sõjaks. Kolmas väide aga rõhutas, et me teeme kõik selleks, et sõda ära hoida. Referaadi anonüümseks jääda sooviv esitaja leidis nende kolme väite vahel loogilise vastuolu.

Loogiline vastuolu seisvat selles, et kui juba ollakse sõjas, siis on hilja sõjaks valmistuda, sõda juba käib. Kui sõda aga käib, siis olevat vale väita, et tehakse kõik, et sõda vältida. Sest kui oleme sõjas, siis tõestavad faktid, et lahingutegevust ei õnnestunud vältida, eriti kui tehakse ettevalmistusi sõjaks. Keegi ei tegevat ettevalmistusi sünnipäevaks, eemärgiga sünnipäev ära hoida. Ma jäin peaministri avalduse peale mõtlema ja mõtlesin pikalt, süvenenult ja vastutustundlikult.

Mõtlemise tulemusel, mis võttis mitu tööpäeva ja lõppes alles laupäeva lõunaks, jõudsin ma järeldusele, et mitte mingit loogikaviga ega valet siin ei ole. Kui peaminister midagi ütleb, siis nii see ka on. Ei saa ega tohigi olla, et riiki juhib ebaloogiline ja patoloogiline valetaja. Selline riik oleks meile kahjuks ja häbiks ja me peaksime valitsuse silmapilkselt kukutama.

Ka ajakirjandus avaldaks toimuva suhtes protesti. Minu tõlgendus va peaministri kolmele avaldusele on järgmine: jutt käib kolmest erinevast sõjast. Esimene on Ukraina sõda, see on hea sõda ja selles me parajasti olemegi. Juriidilised ja bürokraatlikud nüansid ei oma tähtsust, me identifitseerime ennast sõdiva riigina. Nii nagu mõni vanamees identifitseerib ennast väikese tüdrukuna ja seob lehvi juustesse.

Teine sõda on ka hea sõda, ilmselt käib jutt Venemaa ründamisest, et alatu ja verejänuline agressor korrale kutsuda ja selleks sõjaks käivad ettevalmistused – kolossaalsete harjutusplatside rajamine, kauglaske-rakettide maaletoomine, salajased lepingud liitlastega, ajupesuopratsioonid, sõjaõhutamine jms. See pole ju vale jutt, jutt on õige, on piisavalt fakte, et peaministri väidet tõestada.

Kõige rohkem mõtteainet andis aga kolmas sõda, mida kavatsetakse vältida. See peab olema üks paha sõda. Paha sõda saab pidada ikkagi ainult mõni paha inimene – kas Putin, mõni Kim kommunistlikust Koreast või karvane Fidel kuubast. Kõige tõenäolisem on, et me üritame vältida mõnda Putini rüüsteretke kas Bessaraabia või Böömimaa suunal.

Kuuba ja Korea hemisfääris opereerimiseks puuduvad meil piisavad merejõud, vabariigil on küll päris mitu plastmassist miinipaati, aga nendest ilmselt ei piisa globaalse haardega rahuvõitluseks, mõned tuleks kindlasti veel lisaks osta. Igal juhul tuleb teha kõik endast sõltuv, et pahad lurjused kuskil paha sõda ei sepitseks.

Peaminister võiks ehk oma avaldustes olla tiba konkreetsem, siis ei peaks ustavad alamad nii palju mõtlema ja analüüsima ja pead valutama. Saaks rohkem muuseumides kunstiväärtusi nautida – ajude gümnastika on ka sport ja sellena teretulnud ning igati tervislik.

Veidi kurnav on aga asjaolu, et kord mõtlema hakanud, on väga keeruline ajutegevust taas peatada või summutada. Mõtted muudkui keerlevad peas, silme ette tulevad Iraagi, Afganistaani ja Mali rahuvalvemissioonid. Mali demokraatia nagu eriti ei huvitagi, Afganistani demokraatia oleks justkui kangemaks läinud, Iraagi demokraatia kohta napib andmeid.

Päris kindel on aga see, et kuigi Iraagis oli sõda, ei olnud meie sõjas. Meie valvasime tuima näoga rahu ja tegime demokraatiat. Lisaks rahu valvamisele ja demokraatia tagamisele ning moonipõldudega seonduvale edendasime me nii Afganistanis kui Iraagis Eesti Vabariigi iseseisvust, turvalisust ja sõltumatust. Tagasime korralikult, oli ka hukkunuid, kulu ja sante ei jõuagi kokku arvata.

Võibolla ma sain millestki valesti aru, aga mulje jäi Iraagi ja Afganistani rahuvalvamise ajal selline, et turvalisust on meil nüüd kurguauguni, iseseivuse ja sõltumatusega pole mingeid probleeme. Kes selles pühas tões kahtles oli, siga, värdjas ja putinist. Mina ei kahtle meie turvalisuses siiamaani, sellega on korras, valvasime rahu ja teenisime välja turvalisuse. Nii on, edasised arutlused on mõttetud.

Iraagi ja Afganistraani arengute valguses ei tohiks meil siin olla mingit sõda, samuti pole vajadust sõjaks valmistuda ega sõdu ära hoida. See töö tehti ära kõrbe- ja oopiumisõdades rahurelvi täristades. Nüüd tekib ka minul väike loogiline dissonants. Valvasime rahu, tagasime turvalisuse, kandsime ohvreid, tegime kulu ja olime madinast ja keemiarelvade otsimisest täielikus vaimustuses. Kust see sõjajutt siis üldse tulla saab?

Mingit turvalisuse probleemi ei saa täna lihtsalt olemas olla. Ega siis lehed, sõjardid, poliitikud ja liitlased meile aastate kaupa ometi ei valetanud? Kindlasti ei valetanud. Liitlaste keeles ei olegi võimalik valetada. Keegi ei saa olla ka nii loll, et usub täielikku iba Afganistani ja Iraagi kohta, usub aastate kaupa ja siis usub takka otsa ka veel Ukraina sõja ülevaateid ja jutte muudest sarnastest sõdadest, mida alles ette valmistatakse.

Edasi mõeldes, mis läheb küll vaevaliselt, üle kivide ja kändude, olen ma jõudnud järeldusele, et kõik on ikkagi õige. Iraagi jutt oli õige, kõik Ukraina jutud on õiged ja ka va Kaja Kallasel on kõigis militaarsetes punktides õigus. See lihtsalt ei saa teisiti olla, alternatiivne variant on see, et me elame lolidemaal, keset täielikke kretiine ja debilikuid. Ei kõla usutavalt, eks ole.

Ja ärge hakake jälle selle jutuga, et va Kaja Kallas ise ütles, et NATO-l pole meie päästmiseks plaani, et meid antakse venelastele ära ja siis võimalusel ja vajadusel vallutatakse tagasi, nii et surm ja veri põlvini. Proua peaminister tegi lihtsalt nalja. Lugupeetava huumorisoon on veelgi arenenum kui tema empaatiavõime ja nüansirikas huumor lihtsalt ei jõua igale puupeale kohale.

Võin selgitada, kuidas ühekorraga meil on sõda, aga ei ole mitte mingit turvalisuse probleemi, see käib nii. Putini sõjardid on erilised lupardid – purjus, püksata, pole neil ei kalosse, moraali, mürske, rakette, vatijopesid ega tanke, pole ka ohvitsere ega kindraleid ja noorsõdurid on kadõrovlaste poolt julmalt ära vägistatud ja seejärel deserteerunud ja maha lastud.

Kuna ebainimlikul ja lapsi mõrvaval agressorireol pole kellegagi ega millegagi sõdida, siis on ka sõda raske märgata. Kui mürske pole, siis Tallina tänavatel midagi ei plahvata, tanke pole, keegi pole sõitnud üle piiri, sest pole ka elavjõudu, mis olematuid tanke juhiks, kui neid peaks leiduma, aga ei leidu. Sõda küll käib, aga midagi ei toimu, sest vaenlane on nii mannetu ja hale.

Selliseks sõjaks, kus vaenlasel pole laskemoona, soldateid, sooja toitu ega lahingutehnikat, on kerge valmistuda. Midagi ei ole vaja teha. Pealegi on vastase ülemjuhata keegi hullumeelne, kes on kogu aeg raskelt haige ja keda kõik järjepanu kukutavad ja kes ilmselt on ka veel ammu surnud. Taolisi sõdu on ka kerge ära hoida, sest neid lihtsalt ei saa toimuda.

Ma üldse ei imestaks, kui ka teiste televaatajate ja lehelugejate peades marineerivad taolised riigitruud mõttekäigud. Kui seda aga ei juhtu, kui oled säilitanud terve mõistuse ja elementaarse analüüsivõime, siis vali Sven Sildnik riigikokku. Vali terve talupojamõistus. Ütle ei valedele ja sõjaõhutajatele. Vali elu!

( : ) kivisildnik
Pärnus 21.01.2023