( : ) kivisildnik: Hea kommunisti otsinguil

Arvamus,
- Updated
©(:)kivisildniku Facebook
(:) kivisildnik

Uuskommunistid on väljunud kontrolli alt: ameerika vasakpoolsete linnad põlevad, Netflix levitab ekspertide hinnangul lastepornograafilist “Cuties” nimelist toodet (alaealised näitavad tissi ja kobavad ennast altpoolt), Pealtnägija mahitab lasteaialaste seksualiseerimist, president mahitab eriti jultunud friike, Vikerraadios jõurab poiste menstruatsioonihuvist Kristel Päll ja Oscareid saab vaid igasugu karvastele vähemustele keskendunud propaganda eest.

Selline on vaimne keskkond, milles me elame ja see keskkond on täielikult mürgitatud. Meelelahutuslik-poliitiline GMO valitseb, see on seksuaalse hulluse võidukäik. Kõik normaalne, looduslik, tervislik ja tavaline on määratud kadumisele. Meie riiklikud institutsioonid, kaasaarvatud avalik-õiguslik televisioon keskenduvad viieaastaste “unnutamisele” innustamisele eneserahustamise ja turvatunde saavutamise vahendina.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Uuskommunistide slängis tähendab unnutamine seksuaalset eneserahuldamist ja see on osa Tervisearengu Instituudi tellimusel 2018. aastal valminud seksimanuaalist “Koolieelses eas laste seksuaalkasvatus: keha, tunded ja turvalisus. Metoodiline materjal lapse seksuaalse arengu toetamiseks”.

Ja see ei ole kindlasti veel moraalse allakäigu alumine aste. Laste nn „soomuutmine“, tegelikkuses muidugi esmalt keemiline kastreerimine, millele järgneb kirurgiline köndistamine on samuti ülalmainitud seksimanuaali teema. Milliseid ülistuslaule huilgab meedia soomuutmisele ja soomuutjatele, paraku on tegelikkus hoopis midagi muud.

Äsja tutvustas Objektiiv meile masendavat uurimust, mis avab nn soomuutmise varjukülgi ja ärge tulge mulle ütleme, et see ei ole teaduslik. American Journal of Psychiatry veergudel publitseeritud teadusuuring väidab, et soohämarus on vaimuhaigus ning kirurgiline sekkumine ja hormoonravi ei tee olukorda paremaks, ikka vastupidi.

Osundan: “…tänaseks pole olemas ühtegi usaldusväärset uuringut, mis näitaks, et hormoonide söömisest või kirurgiast oleks sookimbatuses inimeste vaimsele tervisele mingit kasu. Kuigi algses uuringus väideti, et kirurgiline sekkumine on parandanud patsientide vaimset tervist ja nad vajavad vähem arstiabi, siis lähem vaatlus näitas siiski, et midagi sellist ei ole juhtunud.”

Uuskommunistidest usumäratsejatele ei ole aga ükski teaduslik argument veenev, nad jätkavad vaimuhaigete kehalist sandistamist. Ja seda julma praktikat õigustab meie TAI nagu ka meedia. Sotsmin on toetanud ebaseaduslikult ligi kümne miljoni euroga inimeste deemonlikku sandistamist ja kohitsemist propageerivaid organisatsioone. See ei ole ilus.

See on kohutav. Meenub keskaegne hulluse ravimise meetod Venemaalt, patsiendile pandi poolik kõrvits pähe ja viheldi nõgestega. Tänapäevane meditsiin näib olevat ise hullumeelne, igal juhul on ta julmem, ohtlikum ja oluliselt ebainimlikum. Uuskommunistid on ennast kenasti institutsioonidesse sisse istutanud ja polegi vist enam tähis, mis valitsus meil on, ametnikud on kõik kommarid, ajakirjanikud on samuti kommari.

See on põhjus, miks ma ei loe lehti, pean seda vajalikuks ikka ja jälle rõhutada. Äsja meenus, et esimesena loobusin ma popmuusika kuulamisest. Umbes 15–20 aastat tagasi ei leidnud ma enam uute plaatide hulgas ühtegi head, ei leidnud ka kehvalt plaadilt mõnda head lugu. Kui ka huvitavad kõlad ära kadusid, tegin selle tootegrupiga lõpparve.

Siis läksid ajalehed, siis raadio ja televisioon. Paari nädala eest üritasin uusi filme vaadata ja loobusin. Ma ei vaata enam ka filme, otsustatud. Klassika on olemas, seda pole veel keelatud ega täielikult ümber kirjutatud, igaks juhuks olen ennast varustanud esmatrükkidega. Mine isahane tea.

Lugesin just väliseesti kirjaniku Arved Viirlaiu jutukogus “Saatuse sõlmed” EKK, Lund 1993. Memuaarses novellis “Kõnelus kolleegiga” meenutab autor, kuidas 1966. aastal Kanadat külastanud Aadu Hint talle helistas ja soovis kohtuda. Kommunistiga kohtumine oleks toonud häda kaela. Kohtumist ei toimunud.

Väliseesti poeedil Ivar Grünthalil oli just olnud probleeme, sest ta sai kokku hävituspataljoni taustaga kodumaise luuletaja Uno Lahega. KGB oli osav pagulaskonda lõhestama ja häbistama. Viirlaid arutab samas, kas Hint korraliku kirjanikuna ei võiks olla hea inimene, ehkki kommunist.

Viirlaid kirjutab juhtumist sõja lõpus, kus grupp taganevaid Eesti sõdureid peatub teele jäänud talus, kuid tundmatu mees soovitab neil talust lahkuda ning metsas heinaküünis ööbida, pere tahab magada ja endal ka julgem. Haavatud ja joobnud jäävad maha, kained lahkuvad, küünis tunnistab tundmatu, et ta on kommunist aastast 1917 ja teab, et küla piiratakse hommikul ümber ja kõik, kes kätte saadakse, lastakse maha.

Tundmatu on küll kommunist, kuid see, mis toimub, on talle täiesti vastuvõetamatu. Võimalus, et kommunistide hulgas oli häid inimesi, jääb novelli lõpus õhku, eks ta ole, kuivõrd see teema pagulaskonda ühendas, on mulle teadmata. Edasi mõeldes tundub kahtlane, kas tänaste kommunistide hulgas võib olla häid inimesi.

Vanade kommude hulgas ehk veel oli mõni normaalne, kõik see oli uus asi ja ehk info sajast miljonist laibast ei olnud veel kohale jõudnud. Siis pean aga endale vastu vaidlema, kõik need kirjanikest esseerid – Gustav Suits, Jaan Kärner, Hugo Raudsepp jpt meie intellektuaalid – pidid ju teadma, et sotsialistide revolutsionääride peamine võitlusvahend oli terror – esseerid oli ennemuistne ISIS, nad oli staarmõrvarid ja laamendasid meedias.

Ma absoluutselt ei usu, et tänased massiimmigratsiooni fanaatikutest ja lastekohitsejatest uuskommunistid võiksid kasvõi teoreetiliselt olla head inimesed. Head inimesed ei saa olla nii lollid, julmad ja alatud. Aga ehk toob natuke selgust meie soo- ja demokraatiahämarusse Viirlaiu romaani “Kes tappis Eerik Hormi?” lugemine.

See ei ole tavaline kriminaalromaan, pole ka autorile omane sõja, metsavendade ja Siberi teema, kõike seda on, kuid 1974. aastal ilmunud raamat on hämmastavalt ajakohane – väliseestlaste rahvustunde kriis oli juba siis sama kipakas, kui ta meil täna on. See on väga valus, arukas ja väga ajakohane raamat. Selliseid enam ei tehta.

Milleks otsida head kommunisti, kui väga hea kirjanik on leitud?

( : ) kivisildnik
11.09.2020
Pärnus, Eesti Vabariigi sünnilinnas

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused