(:)kivisildnik: „Hullud lähevad hullemaks, normaalsetega ei juhtu midagi“

Arvamus, Intervjuu,
- Updated
( : ) kivisildnik

Kui loomeinimesed üldiselt on vasakpoolsed, siis literaat Sven Kivisildnik, kirjanikunimega (:)kivisildnik, ei kannata praegu maailmas pead tõstvat marksistlikku kultuurirevolutsiooni silmaotsaski ning ütleb otse ja mahlakalt välja kõik, mida ta mõtleb.

Kultuuriinimesed on teiega võrreldes üldiselt poliitilise skaala teises otsas. Kuidas seda seletada?

Ma näen lillasid ja näen punaseid, aga ma ei näe kultuuriinimesi. Kultuuriinimesed teevad kultuuri, mitte allhanget vanasorose kontoritele. Ma küll ei julgeks nimetada ennast kultuuritegelaseks, kui tõlgiksin soppa või üritaksin lapsi enesekohitsemisele kallutada.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Vanas Testamendis on öeldud: seadus on selleks, et te elaksite, mitte selleks, et te sureksite. Sama võib öelda kultuuri kohta. Kaido Kamal on väga mõistlik essee 2013. aasta Akadeemia detsembrinumbris, „Pärimuskultuur kui ellujäämisõpetus”. Kõik, mis tapab ja teeb lolliks, ei ole kultuur, see on relv, massihävitusrelv.

Teie olete selgelt konservatiiv. Kas parempoolsete mõtete väljendamise pärast on olnud mingeid tagasilööke ideoloogilisel pinnal kulturnike või muidu tuttavate seas?

Mul ei ole midagi viga, ma olen, jah, konservatiiv. Ma olen tagasilöökidega arvestanud, peaksin olema lihtsameelne tobuke, kui tagakiusamine ja alandamine tuleks mulle ootamatult.

Lükatakse kõrvale, kui ei jaga vastavat meelsust, või ei kutsuta kooli esinema?

Mõistagi ei saa ma enam burksimüüja palgaga ühes suurusjärgus loometoetust, kirjanikupalgast pole mõtet unistadagi. Kuus raamatut järjest on jäänud Kulka rahastuseta, viimati ilmunud raamatut „Armuloo prügikast” ei lubanud Berk Vaher, üks Kulka nn ekspertidest, Tartu Kirjanduse Majas esitleda – olevat propaganda!

Enesestki mõista on samas majas teretulnud esinema mõõdukate pealõikajate eestkõneleja Ahto Lobjakas, kes arutleb teemal, kas eesti keeles on võimalik mõelda. Kas ja millist tunnustust on mul loota, kui Vikerkaare ja Sirbi luulekriitikuks on tõusnud supervõhik Vilja Kiisler?

Viiekümnendad on tagasi. Sama julmus, sama poliitiline sektantlus ja samasugused armetud taidlejad võimupositsioonidel. ERR alustab Müürilehe-põhist kirjandusaadet „Gogol”, nagu poleks Loomingut, progressiideele jäägitult ustavat Vikerkaart, punamütsikesest Sirpi ja feministlikku Keelt ja Kirjandust olemaski.

Ma ei ole oma mures üksi, ka vanad progressiivsed kirjanikud on üle parda heidetud. Presidendi vastuvõtul lämiseb Grigorjeva, mitte vanakoolimees Andrei Ivanov, tont teab mis suvaauhinna saab transvestiit Pärnits, mitte Maarja Kangro. Grigorjeva ja Pärnits pole kirjanike liidust. Vaene liit, ei näe mina sel helget tulevikku.

Hungveipingid lendavad peale, ega nad ei halasta kellelegi, ei pääse nende revolutsioonilise raevu eest ei abordivirtuoosid ega virilad meesfeministid, mooramaa sooneutraalid on oma töö teinud – koligu nüüd ajaloo prügikasti. Mu meelest on see õiglane.

Jah, muidugi, esinemised, ega ma ei mäletagi, millal ma viimati mõnel kirjandusfestivalil esinesin, ega need vist ei olegi eesti kirjanikele enam. Viimane võrku riputatud Prima Vista kava oli suures osas venekeelne, ma ei saanud sellest aru, ei oska kommenteerida.

Kas on ka positiivseid näiteid sellest kombinatsioonist: rahvuskonservatiiv+luuletaja?

Absoluutselt, maestro Indek Hirv on kindlasti suurim elav eesti luuletaja. Auhinnad lähevad aga mingitele täielikele jobudele, tüüpidele, kes pole elus kolme korralikku luuletustki kirjutanud.

Ega Alvar Loog Postimehes asjata mananud, et kui see on eesti luule tipptase, siis pange pood kinni; poolemeelsed andsid tookord aasta parima luuleraamatu auhinna amatöör Eda Ahile. Hirve raamatut Loomingu aastaülevaade aga ei mainigi, kohutavalt ebaõiglane, naeruväärne ja väiklane. Jälk.

Mis asi on sallivus?

Tülgastavat jälkust pole võimalik sallida ja ei olegi vaja sallida. Sallivus on absurd, täielik absurd ja vedel väljaheide. Kõik, mida sallivusagitaatorid mulle vägisi kaela määrida üritavad, on tülgastav ja üldjuhul ka amoraalne, väärastunud ning ebaseaduslik.

Kõike, mis on hea, väärikas, loomulik ja ilus, pole vaja sallida, seda me armastame. Armastame ja austame ilma igasuguse välise surve ja hirmutamiseta.

Kohati on asi hulluks läinud, kui vaadata näiteks nõudeid, mida esitatakse Oscarile kandideerivale filmile, rääkimata eskimo jäätiste ja moorapeade ümbernimetamisest ning vormelautode ülevärvimisest. Kuidas seda ajuvabadust kommenteerida?

Lastekohitsejatelt ei olegi midagi mõistlikku oodata, hea, et niigi läks. Hulluks ei ole muidugi läinud asjad, vaid nn inimesed. Ja see hulluksminemine käib ikka mõõduka tasu eest, ja kui inimväärset tasu ei saa, siis antakse vähemalt mingi töökoht või haridust tõendav adjustaat.

Mina ei tea ühtegi normaalset inimest, kes oleks hulluks läinud või globalistide surmasekti vasakusu vastu võtnud. Mu lähedased ei ole kliimaklounid, reeturid, kommunistid ega feministid. Hullud lähevad hullemaks, normaalsetega ei juhtu midagi – vaadake mind.

Kuhu see liikumine võib edasi viia? Millega päädib kultuurisõda?

Kultuurisõda ei ole asi iseeneses, see on tavasõjale eelnev ja seda toetav infooperatsioon. Ideaalsel juhul annab relvakonflikti ajupesuga asendada, see on odavam ja jätab vallutajast õilsama mulje.

Kultuurisõjaga vallutatutest jääb aga eriti loll mulje, seda ei tohi selle sõja ohvrid hetkekski unustada. Kui lased kommudel ja pankuritel endal kultuurikoti üle pea tõmmata, siis oled sa mõistuselt nõrk – nõrgamõistuslik. Ülekaalukatele relvajõududele alistumine on veel kuidagi mõistetav, kaotus kultuurisõjas on aga kõige piinlikum asi üleüldse. Tehti lolliks ja seejärel kukeks. Paras, mis ma muud oskan öelda.

Kas sõna on vaba? Mis üldse vaba on või ei ole?

Kellel on ja kellel ei ole. Kunagi, vast üheksakümnendate alguses, ütles Priimägi ühe õige asja, siis soiuti usuvabadusest. Priimägi ütles, et see, mida te tahate, on ketserluse vabadus, vabadus uskuda riigi usku on iga valitsuse ajal olemas olnud.

Nii ongi. See usuvabadus, mida täna tahetakse, on satanismivabadus – vabadus lapsi pilastada ja ohverdada, vabadus verd juua, vabadus kõigiks pahedeks, perverssusteks ja kuritegudeks, eelkõige riigireetmiseks ja maksumaksja raha varastamiseks.

Olete kirjutanud luuleõpiku, kas pärast seda on meie luule kvaliteet paranenud? 

Tegelikult olen kirjutanud kaks, „Õpetaja ütles” on ka õpik. Aga jah, veel hullemaks on läinud, loomastumine on täielik. Kui aastapreemiad antakse Eda Ahidele, siis pole millestki rääkida, hale rähklemine põhjamudas.

Nn eksperdid, kes on nende nurjatute otsustega häbistanud iseennast ja luulet, püganud lihtsameelset maksumaksjat ning maksnud ametiseisundit kuritarvitades kätte endast andekamatele, tuleb häbiposti naelutada, need võhikud ei tohi enam kunagi midagi otsustada.

Björn Borg, Roger Federer, Rafael Nadal ja Novak Djokovic on kirjutanud tenniseraamatuid, ega see ei ole nende süü, et kõik lugejad Wimbledoni ei võida, isegi kõik osalejad ei võida. Ja mis need võidudki väärt on. Mina kui vana võistlustennisist, isehakanud enesetapjalik alpinist ja kahekordne maailmameister strateegias, hindan eelkõige võidu ilu. Ma hindan seda, kui tehakse imet, kui tehakse seda, mida teha ei ole võimalik.

Meil ei ole isegi luuleõpikute kirjutamine võimalik, ei meenu kedagi peale Ingvar Luhaääre, kes oleks üritanud, Luhaäär vähemalt proovis, ehkki välja tuli puder ja tantrakapsad. Meie suured nomenklatuursed poeedid pole kõik temaatilist artiklitki valmis saanud. Käib üle jõu. Raske aru saada, mille eest Kätlin Kaldmaadele kirjanikupalka antakse.

Kas see on normaalne, et Eestis kirjutatakse rohkem raamatuid, kui neid loetakse?

Halvasti kirjutamine ei ole normaalne ka siis, kui kirjutatakse vähe. Saasta lugemine ei ole absoluutselt normaalne, see on ebatervislik. Vaimne dieet peab olema tervislik. Lugemislaud tuleb hoida puhas, õnneks keegi ei sunni meid Mart Kadastiku proosapungestusi lugema. Sanitaarsus eelkõige.

Mida muudaksite meie kultuuripoliitikas esimesena? Näiteks, kui oleksite kultuuriminister…

Teen kõik, et kehtestataks meetmed eesti kultuuri kaitseks, olen siis minister või ei, esialgu oma haldusalas: kvoodid, kaitsetollid, kultuuritusmaks ja kultuurimiinimum. Kultuuriministril tuleb sooritada mitmeid Heraklese kangelastegusid: eelkõige puhastada institutsioonid soroslastest, stagnantidest, formalistidest, idiootidest ja kahjuritest. Kui kõlupead ei veere, ei juhtu midagi.

Me vajame reaalselt toimivat kultuuripoliitikat, mis lähtub põhiseadusest, situatsiooni analüüsist ja tervest mõistusest. Me ei vaja paraade, me vajame sisemist kultuuri. Kultuuritaristu peab olema funktsionaalne ja terviklik, alates annete väljaselgitamisest, nende koolitamisest, edukatele kultuurimeistritele töökohtade loomisest ja parimate kunstisaavutuste kättesaadavaks tegemisest – hetkel meil funktsionaalset kultuuripoliitikat ei ole.

Kõik, mis hetkel kultuurisfääris toimub, on piinlik segu korruptsioonist, nõdrameelsusest, klounaadist, reetmisest ja eidelikkusest. See on julgeolekurisk number üks, keegi ei saa austada riiki, mille kultuur on Mare Tralla. Kindlalt välistatud.

Millised on (:)kivisildniku kultuurisoovitused viimase aja raamatute, filmide, muusika kohta?

Ma ei soovita vaadata viimase aja filme, ma ei vaata neid ise ja ei soovita ka vaenlasele, hollivuud ja netfliks on küündimatu propaganda, kodumaised aga harrastusteater. Me peame endale aru andma, et filmiinvesteeringud on nurjunud ning kuulutama välja vaimse pankroti. Läks nagu Jordaania ja Juutahi õliväljadega, edasisel rahapõletamisel ja ajaraiskamisel puudub mõte.

Muusikast kuulake klassikat, ka roki- ja popiklassikat. Mõne aasta eest ületas maailmas popiklassika müük esimest korda uue muusika müügi, sageli on ka seriaalide ja filmide tunnusmuusika klassika, see uus savi ei kõlba isegi jõusaalis kuulata. Kas viimase kahesaja aasta jooksul on kirjutatud mõni uus suur ooper? Ei ole. See ei ole muusika, see on äri, ja veel küündimatu äri pealegi.

Üldine vaimne mandumine ja loomastumine tababki kõige valusamalt kollektiivseid kunstiliike nagu teater, film ja muusika – kirjanduses ja maalikunstis võib leida veel mõne üksiku helgema pea, aga vaadatavat teatrit ei ole enam olemas, filmifirmadest ja muusikute kollektiividest rääkimata. Klassika, klassika ja veel kord klassika, elu on liiga lühike ja väärtuslik selleks, et seda halinaräpi ja jõusaalimuusikaga rüvetada.

Kindlasti on ka tänapäeval väga üksikuid õnnestunud filme, teatrietendusi, kontserte ja plaate, aga nende väljasõelumiseks puudub toimiv ühiskondlik mehhanism ja kõike seda savi ise läbi sõeluda ei ole vähimatki mõtet. See ajakulu, mis läheb uute filmide vaatamisele või plaatide kuulamisele ehk teatris käimisele, ei tasu ennast enam ammu ära, üks vaadatav film kahesajast on ilmselgelt liiga vähe.

Nii jääb ju nälga. Kui kultuuritarbimise kasutegur on alla 90%, siis on mõistlik see tegevus lihtsalt lõpetada, eelkõige kultuuritootjatel. Tarbija saab ka klassikaga väga hästi hakkama, klassika tarvitamise ainus pidur on see, et ta vajab aju ja teatavat ettevalmistust, mida meie haridussüsteem enam ei anna. Muidu on kõik hästi. Ja aju saab ise treenida, pole kosmoseteadus – loe rohkem ja vaata vähem telekat.

Kui meie kultuuris on peale raskejõustiku midagi tõeliselt suurt, siis on see meie keel ja kirjandus ning meie kultuurilugu. Loetagu Ants Viirest ja Oskar Looritsat, Uku Masingu ja Jaan Kaplinski esseid. Meil on Tammsaare ja Jaan Oks, meil on Mati Unt ja Vaino Vahingu päevaraamatud, äsja ilmus väga huvitav kaheköiteline esseeride kirjavahetus, Barbarus ja Semper, tungivalt soovitan, näete seestpoolt oma silmaga, kuidas see katastroof juhtub.

Ilmus ka „Eesti kõnekäändude” teine, piiblimahtu köide; ülikõva, vanasõnade akadeemiline neljaköiteline monument on juba ilmunud ja ka võrgus saadaval – see on kullaauk, need on meie keiserlikud luuleantoloogiad, mille üle võib olla uhke ja kust keeleilu, vormitäpsust ning mõttelendu võivad nautida ja õppida ka kõige nõudlikumad keele ja kirjandusgurmaanid.

Kindlasti soovitan ka väliseesti autori Arved Viirlaiu romaani „Kes tappis Eerik Hormi?”. See seitsmekümnendatel Kanadas kirjutatud raamat kirjeldab praegu meie ühiskonnas ja hinges toimuvat täpsemalt kui mistahes kaasaegne jutujunn. Valus, põnev ja ka prohvetlik raamat. Tungivalt soovitan. Ja luulet tuleb lugeda, luule on aju jõusaal – juubilar Kalju Lepik on ikka loetud? See oli retooriline küsimus.

Kui palju jälgite meediat?

Pealkirju vahel ikka vaatan, ei kannata välja, solvavalt loll ja valelik on see meie meedia. Kelleks nad mind seal oma urgastes peavad, kui arvavad, et ma sellist saasta loen ja ehk isegi usun? Olen ma mingi loom või poolemeelne laps?

Kommunism ja reetmine on mulle lapsest saati vastikud. Loen Objektiivi, Uusi Uudiseid, Akadeemiat ja jälgin juhtivaid nn vandenõuteoreetilisi ning tsensuuri ohvriks langenud telejaamu nagu TruNews ja Infowars.

Meie peavoolikumeedias on kõik valesti – nad on kultuurikauged, halva stiiliga, labased, lollid, müüdavad, soroslased, mõjuagendid, töllmokad, kliimaklounid ja homoaktivistid. Mis mul nendega pistmist?

 

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused