10.01.2020
(:)kivisildnik
Meil kostab nii avalikõiguslikust meediast kui muude madalalaubaliste paganistide suust Iraani terroriste toetavat retoorikat. Mõistagi on see sõnavaht täiesti ogar. Kord kiunutakse droonirünnakus likvideeritud terroristi pärast, kord halatakse siis, kui president Trumpi ähvardab rünnata muude sihtmärkide kõrval ka Iraani kultuuriobjekte. Milline barbaarsus?
Iraani kultuur ja kultuuripoliitika on ilge, toon ühe konkreetse näite – Salman Rushdie palgamõrva tellimine. Salman Rushdie on india kirjanik, keda peetaks üheks parimaks kaasaegseks prosaistiks. Aastal 1988 avaldas ta romaani „Saatanlikud värsid“ (The Satanic Verses), mille väidetav jumalateotus ajas Iraani kultuuriametnikud nii närvi, et nad langetasid talle tagaselja surmaotsuse ning panid Salmani pea eest välja kopsaka preemia – kolm miljonit dollarit.
Inflatsiooni arvestades suurendati pearaha 2012. aastal veel poole miljoni võrra. Salman Rushdie on kolmkümmend aastat elanud surmaohus, esimesed 12 aastat briti agentide kaitse all, tänapäeval Ameerikas ja 2002. aastast ilma relvastatud valveta. Elu kallale on talle kiputud teadaolevalt ainult üks kord, 1989. aastal õnnestus pühasõdalasel Mustafa Mahmoud Mazehil ennast Rushti mõrva üritades Londonis õhku lasta.
Rushdie on 2010. aastal avaldatud al-Qaeda mõrvanimekirjas ja 2006. aastal kuulutas Hezbollah ninamees Hassan Nasrallah, et maailmas on miljoneid rahureligiooni entusiaste, kes on nõus surma minema, et Iraani kultuuripoliitika ellu rakendada ja Rushdie maha tappa. Rushdie kirjastajaid on islamiäärmuslased rünnanud, rahureligioon ei mõista nalja, Charlie Hebdo kaksteist laipa on veel suht värsked.
Ma olen veidi mures meie kirjastajate pärast. Mitu Rushdie romaani on maakeeles ilmunud, üks koguni kahes trükis. Jumalateotusega on seotud tõlgid, kriitikud, raamatukogud, raamatupoed ja ka blasfeemilist kirjandust õpetavad kõrgkoolid. Ja me elame inimeste ja institutsioonide keskel, kes toetavad Iraani ja selle islamiriigi kultuuripoliitikat. Ärge tulge mulle rääkima, et Iraan ei esinda islamit, siis ei esinda ka Vatikan kristlust ega vanglad kuritegelikku maailma.
Ma olen tõsiselt elevil, meie maailmapäästjad ja kaunishinged on kanged kaebama, oma poliitiliste vastaste peale pannakse kitse nii sotsiaalmeedias kui ka võõrkeelses ajakirjanduses. Kas me võime olla kindlad, et meie uuskoputajad ei kaeba iraanimeelsetele terrorirühmitustele Salman Rushdie eesti kirjastajate, tõlkide ja neid rahastavate organisatsioonide peale? Oht on reaalne.
Pealegi on meil Mary Krossi taolisi isikuid, kes kas väga vaevaliselt tegelikkuses orienteeruvad, kannatavad luulude all või mõtlevad oma poliitiliste vastaste koha välja igasugu jama. Eesti politsei õnneks kontrollib andmeid, islamiterrorstid ei pruugi seda teha. Ma kahtlustan, et meie pealekaebajad ja koputajad ei pruugi piirduda reaalsete Rushdie kirjastajate ja mahitajatega, vaid võivad omalt poolt nii mõnelegi asjassepuutumatule isikule kuldse kuu selga mõelda.
Ma ei hakka nimetama nimesid ja aadresse, guugeldaja laeiab kerge vaevaga meie Rushdie ja Bulgakovi fännid. Samas ma ei hakka üldse varjamagi, et mul on kodus peaaaegu kõik Salmani teosed ja ma olen tema “Jaaguari naeratust” omal ajal meedias soovitanud, tõesti väga veetlav Nicaragua reisikiri, ehkki nii mõnedki võivad solvuda – kommuniste ei näidata seal just kõige paremas valguses.
Pealegi peetakse “Saatanlike värsside” eeskujuks Bulgakovi “Meistrit ja Margaritat”, taas meie kultuuris väga oluline ja menukas teos, peategelakses on teadagi Vanakurat ise. Kui mälu ei peta, siis ilmus “Meistri ja Margarita” esimene tõlge eesti keeles, siit selle nakkuse levik algas, meie vastutame. Nii nagu kommunistide verine kuld, nii liikust läbi Eesti laia maailma poole ka kommunistide mahitatud satanism. On teada, et Bulgakovilt tellis selle satanistliku kultusromaani massimõrvar Stalin isiklikult, kuulake David Vseviovi “Müstilist Venemaad”, kui te mind ei usu.
Ma ei ole šariaadiseaduse ekspert ja ei oska kommenteerida kuuldusi selle kohta, et surmamõistmine on tagasi võetud, ametlikult seda tehtud ei olevat, väidab kõiketeadev Wikipeedia. Isegi kui Hezbollah mõju all olevates miljonitest osa leiavad uue sihtmärgi, jätkavad kangekaelsemad oma palgamõrvarikarjääri vanas vaimus. Ja islamirühmitusi ei ole üks ega kaks. Kui palju inimesi on üksi Londonis pussitatud ilma Iraani mullade õnnistuseta? Mitte vähe.
Lihtne lugeja võib nüüd mõelda: “Mis mul sellest saatanalembesest Rustist ja tema kirjastajatest, las lähevad kasti, esimest korda kuulen seda lolli nime.” Rushdie asjasse ei puutugi, aga Iraani kultuuripoliitika seisukohast on õllejoomine väga raske kuritegu, nagu ka koerapidamine, trans- ja homoseksuaalid lihtsalt elimineeritakse ning naiskodanik, kellel pole prügikotti peas, on hoor ja kuulub vägistamisele, kui vägistab pereinimene, siis on see abielurikkumine ja vägistamisele järgneb kividega surnuksloopimine.
Kas sa ramadani pead? Ah ei pea? No siis oled sa räpane siga, kuidagi nii see käib. Üle mõistuse, ja meil on isikuid, organisatsioone, ettevõtteid ja arvamusliidreid, kes sellist mõtteviisi jagavad ning toetavad terroriste, kes kirjeldatud maailmavaadet verise vägivalla abil tsiviliseeritud inimkonnale peale suruvad. Sellised tüübid on ohuks mitte ainult põhiseaduslikule korrale, vaid ka inimväärsele elule ja tervele mõistusele.
(:)kivisildnik
09.01.2020
Pärnus, vandenõulaste otsesel mahitusel