28.06.2020
Anarhistlik märatseja Washingtonis Valge maja lähistel riigilippu põletamas.
Täna, kus meie ainus julgeolekugarantii ja iseseisvuse ning vabaduse garant USA on pööranud anarhistliku afromäratsemise teele, on meil aeg endalt täiesti tõsiselt küsida, kas Eesti vajab anarhistide kommune või kolhoose? See on eksistentsiaalne küsimus, filosoofia põhiküsimus, kui soovite. Pea on pakul.
Mäletan selgelt, see oleks nagu eile olnud, kui uluti nagu ratta peal, et kui Eesti ei seadusta nn kooselu, siis liitlaste lennukid enam meie õhuruumi ei valva. Tol korral oli tegu küll Itaalia hävitajatega ja ära nad kuskile ei kadunud, ent meil ei ole õrna aimugi, millest räägib meie salajane baaside leping USA-ga. Mine isahane tea.
Seattle’i linna kommunistlik-anarhistliku nn autonoomse tsooni on linnapea lubanud küll laiali peksta, sest veganite ja püssimeeste majandatud ning suvalise räppari juhitud kommuun on osutunud maailma kõige ohtlikumaks piirkonnaks – mõrvu elanike kohta on seal rohkem kui Zimbabves. Afrovillemite, murumälujate, urruottide ja oimuvatimeeste kohta ikkagi väga tubli tulemus. Politseid ja kiirabi sündmuskohale ei lasta, ahistavad, teadagi.
Aga eks elud plakati peal ole üks asi ja mõrvad ööpimeduse varjus teine asi. Vasakäärmuslasest linnapea sõnu ei maksa aga ülemäära tõsiselt võtta, sellised võivad mistahes solki näost välja ajada – tegelikkuses vangistavad nad ikka rahulikke elanikke, kes kirikutes palvetavad ja lasevad karistamatult ringi lipata pättidel, kes kirikuid põletavad.
Seattle’i mõrvakommun asutati põhjusel, et üks paadunud kurjategija sai kinnipidamisel surma. Kas meil ei siis vähemuskriminaale kotita? Ja kuidas veel kotitakse – Joel De Luna pandi kokaiini eest kinni, räppar Genkat peediti mingi tibibändi produtsendile vastu vahtimist andmise ja läbi ukse viskamise eest, ka paljukannatanud Paavo Järvi tabati roolist presidendijoobes.
Oleks Paavo asi ära summutatud ja ta kannatuse vaigistamiseks rahvusooperi juhiks ülendatud, poleks hetkel mingit feministlikku kobinat muusikute seas. Kõigil oleks parem. Mida aeg edasi, seda enam tundub, et ka meie juhtivat kunstimeistrit hr Ojasood piinati vaimselt täiesti ilma asjata. Ühesõnaga liitlaste standardite järgi on meil palju probleeme ja neid saab lahendada ainult rahumeelse vägivallaga kolhoosikorra vormis.
Seega kolhoose ja kommuune on meil väga vaja, kuuldavasti kavandavad jänkid Valge Maja lähedusse Musta Maja kommuuni – miks ei võiks selline olla ka Mustamäel? Isegi kui vaja ei ole, igaks juhuks, progressiusu kinnitamiseks ja laiale ilmale näitamiseks – me oleme ikkagi mõrvarlik e-riik, mitte mingisugune papist eurotiiger.
Ja üldse on tegu retoorilise küsimusega, kui Ameerikas on midagi otsustatud, siis Eestis ei arutata muud kui kuhu teha kolhoos, milline räppar panna kolhoosi esimeheks ja kes elude päästmiseks maha tappa. Elude päästmise miitingust ei piisa, on vaja olla ustavam, sa pead olema piiritult ustav. On vaja täielikult inimõigustele anduda. Poolikud lahendused ei taga Eesti iseseisvust ega sõltumatust, kodanike väärikusest ja võrdsusest rääkimata. On vaja olla sallivam.
Kuna ma ei ole räpigurmaan ega lähemalt tuttav kõigi kaheteistaastaste mõminaräpparitega nagu kodanik Siim Nestor, siis ma oskan kolhoosi esimeheks pakkuda ainult kirglikku emaräpparit Angerjärve ja artisti nimega Abraham või oli ta Salomon, midagi sarnast. Meil on ka üks elutemaatikat tönkav naisräpparihakatus, aga sellel tööõnnetusel ma pikemalt ei peatuks.
Eks seegi valik ole formaalne, sest meil on naispresident ja seega peab olema ka avatud ja sooneutraalne emaräpparist kolhoosiesimees. Palju õnne, kod. Angerjärv. Kindlasti tuleks anarho-kolhoosid asutada suurematesse linnadesse nagu pealinn Tallinn, lõimumispealinn Narva, suvepealinn Pärnu ja ajalooliselt nurjunud linn Tartu.
Kas uute struktuuride loomine ongi miljoni vaese maale jõukohane? Kindlasti mitte, ehk piisab sellest, kui olemasolevad institutsioonid kommuunideks ja kolhoosideks ümber korraldada. Tallinnas ei ole probleeme, Müürilehe toimetuse vaim on valmis, küllap on neil kusagil ka ruumid, lihtsalt põhikirja veidi korrigeerida ja uus suurem vikerkaarevärviline silt seinale riputada.
Edasi siis Päevalehe toimetus, mis läheb Tartusse, Vikerkaare toimetus sobib samuti ideaalselt, kui see Narvasse ümber kolida, Pärnu kui provints peab leppima sisepagulusse saadetud kultuurilehega Sirp. Kui toimetuse ruumid kommunaaridele kitsaks jäävad, eks nad siis vallutavad, relv käes, naabrusest pinda juurde, see ei tohiks olla probleem, kui keegi soroselaadne heategija relvade ja giljotiiniga abistaks. Siin loodan ma ka putinistidest jahimeeste ja peintpallurite panusele.
Ja ongi meie julgeolek ja iseseisvus jälle kindlale jalale seatud, Kodanik Holm saab takistusteta propageerida seksuaalõpetust lasteaedades ja ERR tohib triibulise lipuga edasi vehkida. Ehk hakatakse ka pagulaste lapsabielusid seadustama, nagu Rootsi plaanib, kõik laabub, kõik läheb plaanikohaselt. See ongi õnn, sellise Euroopa vastu ma hääletasingi.
Jääb muidugi inimohvrite küsimis, sest mis kommunism või antifašism see oleks ilma laibahunnikuta? Jõuame Ameerikale järele ja läheme mööda. Enam ei nõua keegi punastelt kümneid miljoneid hukkunud, tänapäeval piisab ehk juba poolest tosinat, elame ikkagi kahekümne esimese sajandi viimasel veerandil ning hindame demokraatlikke väärtusi ja võrdsust. Võrdus ei tähenda muidugi seda, et kõik maha notitakse, kaugel sellest. Esialgu kindlasti mitte.
Nagu ütleb Konfutsius, ei istu tema kohal, ei mõtle tema mõtteid, las midagi jääb ka tüürimees Angerjärve kodutööks. Räpparitel on inimese eluküünla kustutamine lihtsam kui seaduskuulekal kodanikul, seda näitab ajalugu veenvalt: Ra Diggs, C-Murder, Dresta, J-Dee jpt on mõrva eest kongi topitud.
Igal juhul oleme jõudnud epohhi, kus labane muusika ja pätistunud isikute verised arveteõiendamised ja väljakannatamatult ilge kommunistlik propaganda on saanud või saamas Eesti ainsaks julgeolekugarantiiks, vähemalt on see nii, kui meie välispoliitiline traditsioon muutmatul kujul edasi kestab. Jõudu külamehed.
(:) kivisildnik
27.06.2020
Sanga talus, ürglooduse kägistavas haardes
